XDream Lüllemäel.

Ja nüüd on ta läbi. Meie jaoks 37 koha ja 13h21m. Ja me kestsime. Aga kui nüüd kõigest lähemalt rääkida, siis vastavalt kokkuleppele võttis Kristjan mu laupäeva õhtul Sulbist peale ja sõit Lüllemäe poole algas. Antslas tegime veel väikese poepeatuse, vorsti ja pirukate tarvis. Ja mõni kilomeeter peale Antslat raporteeris Aigar, et nemad juba kohal. Ja mõni hetk hiljem Martti Kristjanile, et parkimiskohtki ette valmistatud. See sujus libedalt. Üldine ettevalmistus. Kaardialuste paigaldus, lampide sättimine, geelide pakkimine. Sagimise käigus tunnistas Kaido, et oli seekord ise Martti makaronivormi pintslisse pannud. Tuleb talle andeks anda, ta pole ju ammu ühisüritustel osalenud ja ei ''mäletanud'', et mina olen tavaliselt kõige näljasem. Hea küll, vahetasin siis piruka - jupi vorsti vastu ja põrutasime starti. Stardis kõik tuttavad koos.Vasakul Micromootorid hr. Jõestega, paremal Priit Poopuu omas pundis. Muidugi paistis stardis olevat ka kohe esimene lisaülessanne, puhuda täis stardikaar, kuid mõni minut enne starti leidsid korraldajad sellele teise lahenduse ja 21.59 anti luba kaarti vaadata. Ja mis sa seal hämaras enam ikka vaatad. Esimesed ju juba läksid ja tagatuled kõik paistavad. Ja tulipi kolmanda punkti juures sai Aigar aru, et teine ja 6-7 on samad pildid keerasime otsa ringi ja jätsime pool lisaringist sõitmata. Edasi esimese punktini oli kahtlemiste, sobitamiste ja kinnituse otsimise teekond. Arusaamatuks jäi see, miks osad tulid vahepeal suures grupis vasakult, kuid meie liikusime esimese punktini ja siis võtsime aja maha. Olime seal üsna kaua ja raalisime kolmandast tagurpidi teed teise punkti vasukoha välja. Ja siis ainult sõitsime. Pimedas hoidsin Rainist tahapoole, sest Raini otsmikulamp ei olnud ülessannete kõrgusel ja pimedas metsavahel sõiduks jäi sellest väheks. Rainilt jäi pärast küsimata, kas minust seal tagapool ka reaalset kasu oli, kuid ratta lõpetasime endakohta suurepärase 28-nda tulemusega. Vahetusalasse minnes möödusime ka korduvalt seiklusporri tüdrukutest..

Edasi jalgsi. 37, 36, 35. Sihil 36-ndasse minnes tulid vastu ka seiklusporri poisid, kes jalgsiosa juba lõpetasid. Kolmekümne viiendas saime kokku Maku, Elo ja Leivoga, kes olid terve rattaralli läbi sõitnud ja siis panin mina kaardi tasku ja võtsin Makule konksu. Ma ei oleks seda muidu teinud, kuid Maku orienteerub minust paremini ja aastad seiklusspordis on õpetanud teda sellekohapealt usaldama. 34-ndas otsisime kõik ühte B-rajakat, kes meile teel 38-ndasse isegi sappa võttis, kuid meie saatsime ta ikka alla 34-nda juurde tagasi. Muidugi see tulede meri, mis 34-nda juures ringi müttas oli vapustav. Jalgsiosa lõpetasime endakohta veel suurepärasema 21-se tulemusega. ja üldarvestuses olime juba 23-ndad.

Kanuu. Täiskuu, tuled järvel, punased vilkuvad tuled vahetusalas, soe vesi - vaata ja imesta. Mõned eksimused, kuid muidu läks kõik hästi. Lõpetasime 41 ajaga ja üldarvestuses langesime Tagasi 28-ndale kohale.

Järgnenud eraldi rattas 41. etapiaeg ja üldarvestus 26-s. Laevade pommitamine natuke küll aeglaselt, kuid õieti ja jätkasime 26.ndal kohal. Koridororienteerumine - Läks isegi päris hästi, kuni peale 25.ndat punkti hoidsin liigapalju vasakule ja sattusin keskele valgesse alasse. Eksimus 12 minutit, kuid maastik peaaegu ju sobis kaartiga.... 62. etapiaeg ja 28 üldaevestuses.

Edasi ratas. Ja nüüd huvitab mind, kuskaudu liikusid Micromootorid? Nad on saanud 29-ndasse punkti minnes 6.-nda etapiaja. Aga meil läks hetkel veel hästi. 29-ndast kihutasin hooga mööda ja tahtsin pidurdanud Aigarile korralikult sisse sõita. Aga ei sõitnud. Ja nüüd tuli ristmikul valik, kus oleks pidanud valima alumise tee, nagu valis Minn, kuid meie võtsime ülemise juba korra läbitud tee, aga see osutus aeglasemaks. Ja nagu sellest veel vähe oleks, valisime ka võtmiseks vale punkti. Punkti, mille Rain oli juba eraldi rattas võtnud 15B. Kui siis hooga vahetusala poole tuiskasime, tõmbasin pidureid ja küsisin Aigarilt, kas me tegime ikka õieti. Aigar arvas, et ei teinud ja võtsime uuesti punkti ja seekord õige.Priit jättis selle punkti millegipärast võtmata. Kuid vaatamata viperustele olime tõusnud 27.ndale kohale.

Kanuu. Kui meie järvele jõudsime, hakkas udu juba hajuma ja tuli lihtsalt sõuda. Aga sõudmine ei taha meil võistkonnana kuidagi sujuda. Ikka kipub kanuu sikk-sakke tegema. Ma pean küll kanuud juhtima, kuid aru ma ei saa, miks kanuu ükskord ilma minu abita pöörab vasakule, kui poisid tõmbavad paaris ühelt poolt ja teine kord paremale, kui poisid tõmbavad paaris samalt poolt. Minu jaoks on see väike anomaalia, kuid äkki oskab mõni spetsialist seda seletada. Sest iga tõmbega ei taha ma ka kanuud pidurdada, et ta otse liiguks. Kiirus langeb ju koheselt. Vaatamata sellele oli parim etapiaeg 12. kui võtsime 36.ndat punkti. Kogu kanuuetapp 57-ndad ja üldises järjestuses veel 30-s koht.

Edasi tuli ratas võistluskeskusesse, kus sai väga valesid otsuseid vastu võetud. Minu vabandused Raini ees. Nimelt ei läinud me vasakult mööda kaarti, vaid paremalt mööda ''paremat'' teed. Kuid ring, mis tuli läbida oli liiga suur. Kokkuvõtteks 76-s etapiaeg ja langesime 41-seks.

Tegime veel tõukeratast ja tiputasime Lüllemäe ümbruses. Lüllemäe vaatetornis oli ka ronimis- köieülessanne. Kus Vahuri Inglid kippusid meid narrima, kui ma ühelt kohalikult kartulikrõpse nurusin. Samas ega Epochka ise ka parem välja ei näinud. Kui me finiššise joostes neist möödusime oli tal juba palju lõbusam nägu.

Lõpp. Hea on see, et me olime lõpus veel võimelised jooksma, kuid Micromootoreid me siiski enam kätte ei saanud. Etapi ajal oli üllatav see, et pidevalt nägime erinevaid numbreid, mida teistel etappidel peale starti enam ei näe. Samuti see, et rajal ei kohanud meie tavalist reisiseltskonda - Manny, Sid ja Diego, Suusahulle naisi. Seega rada pidi olema hea, et kõik kaardid segi lõi.

P.S. Internetiavarustest leitud foto endast tekitab ka hilisemal vaatamisel imestust.

Arctic Circle 2010 Jersijärvi - Air Kissing Eligible Bachelors

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas oli, pean ma alustama sellest, et jaanuaris saatis Mihkel seiklusporri listi laiali maili, milles oli mainitud, et aastaplaani koostades oli ta Kristjanilt väljakaubelnud lubaduse - osaleda Arcticul. Minule oli see alguses kauge udune sündmus, mis mind alguses üldse ei puudutanud. Aga kui Kristjan suve algul minult uurima hakkas, et kas oleksin nõus... . Siis läks asi juba konkreetsemaks. Panti paika support - Anu. Kontrollvõistlus -Xteami taevaskoja etapp. Sponsorlepingud, broneeringud... Asjaajamisega tegeles Mihkel.

Ja kolmapäeval 14.07 kell 12... startisime Kristjaniga Tartust Tallinnasse.

Tallinnas tõstsime asjad tugiAnu autosse ja sõit Soome poole algas.

Reis oli plaanitud ööbimisega ja esimese öö veetsime Vaihela külalistemajas. See oli ka viimane ``normaalne´´ öö. Magada sai oma kaheksa tundi, hommikul ujumas ja Anu tehtud pasta hommikusöögiks - suisa võrratu. Ja reis jätkus. Päeval läbisime ka siis polaarjoone.Neljapäeva õhtuks jõudsime siis Muoniosse. Muonio on veel 200 km põhja pool, kui eelmise aasta võistluse toimumiskoht Pello. Nägime rattavahetusala, kuid rattaid sinna jätta veel ei saanud. Asjad tuli lahti pakkida ja ratta varustus kätte saada. Otsisime siis võistluskeskuse, Jersijärve hotelli, ülesse ja saime oma mökki kätte. Mökkis pakkisime asjad kiiresti lahti, valisime rattavarustuse, tegime( Anu tegi) joogipudelid kiirelt jooki täis ja rattavahetusalasse tagasi. Rattad ettevalmistatud, läksime sööma. Avatud oli veel üks kohalik restoran ja sinna me suundusimegi. Menüü oli rikkalik ja estreemsportlased valisid loomulikult põhjapõdrast tehtud toodangut. Mina, toetusnaiskonnaga, leppisin klassikaga. Forell on alati kindel valik. Aga erilist huvi pakkus mulle see erinevate söögisaalide nimestik. Üks oli ,,kuukkeli'' ja teine ,,riekko''. Hilisemal uurimisel selgus, et kuukkeli on laanenäär. Nendekandis laialt levinud, midagi sellist, kui meil pasknäär. Ja riekko on rabapüü. Ja kui söömine sai ühelepoole, siis selgus, et magamiseks jääb napilt 5 tundi... põhku.

Võistluspäev. See oli ikka paras segadus. Nagu oleks esmakordselt võistlustel. Kaartide lamineerimise tehnika puudus täielikult. Ei oska midagi selga panna, hea, et kohustuslik varustus kokku ja kotti sai. Korraldajate pilgu läbi nägi ettevalmistus ja võistluse käik välja selliselt. Kus meid tabati kl.8.55 söögilauas ja 12.50 kanuus. Muidugi oli kogu võistluse käik jälgitav ka reaalajas, sest kõikidel võistkondadel olid kaasas GPS seadmed. Isiklikud muljed olid sügavamad kanuusõidus kärestikes. Olosele turnimine. Endal kujutlus silme ees, kuidas Kristiina ja Andrus sedasama tegid Esimese Lume võistlusel. Tehniline rattarada. Öine maratonmatk 42 km mägedes. Ja muidugi 25 km rulluisku, millest pool olematul asfaldil. Viimasel tõsisemal laskumisel sai jalamassaaži kolmeks kuuks ette. Ametlikud tulemused on korraldaja paigaldanud siia. Peale võistlust olin mina praktiliselt audis järgmise päeva hommikuni. Ja siis alustasime koduteed. Mihkli juhtimisel viis tee meid mitmeks tunniks loomaaeda. Metsakeskkonnas vaba loomaaed on midagi muud, kui betoonist ja raudpuuridest Tallinna oma. Seltskonnaga tegime läbi ka laste seiklusraja. Ja siis oli viimane aeg Helsingi poole liikuma hakata. Et jõuda hommikuse praami peale, sõitsme öö otsa. Ja kui terminali jõudsime, siis selgus, et 7.30 praam pungi täis. Mihkel broneeris siis kella 11.30-ks. Ja kui praamisabas registratuurini jõudsime, kinnitati meile, et broneering on kehtiv, kuid järgmiseks päevaks. Üritasime veelkord samale praamile pääseda elavas järjekorras, kuid sinna saime kuuenda järjekorranumbri ja pardale võeti ainult viis. Siis ei jäänud enam muud üle, kui läksime kindlapeale 17.30-sele. Ja nii jõudsimegi Eestisse tagasi.

10.07. Pühajärve 2010.

10 juulil toimus siis 29 jooks ümber Pühajärve. Minuteada oli seiklusporri peret esindamas kaks liiget. Kristjan - http://www.keskkond.eu/1/puhajarve2010/content/_MG_8330_large.html ja mina - http://www.keskkond.eu/1/puhajarve2010/content/_MG_8367_large.html. Kuna päev oli vägagi kuum, siis oli jooks ka aeglasem, kui eelmisel aastal. Aga koha sain parema - 294. Pärast käisin veel ujumas, koos Mariaga.

Juuli algus ja Kurepuud.

Kirjutama peaks pikemalt viimastest päevakutest, kuid panen kirja ainult märksõnad.

Orava - mudatee, katkestamine.

Vitipalu - 1h45m.

Krootuse - asi läheb ''paremaks'' 2h6m.

Elva - hea jooks ja esimene ujumine.

Taevaskoja - Xteami väsimus ja liiter vett lopus.

Ja eraldi panen ülesse pildid tagasiteel nähtud kurepuudest.

2010 aasta Tamsalu XDream.

Üks pilt ütleb rohkem, kui kümme sõna. Eilse xdreami jutustaks siis paari pildiga

Ettevalmistus garaažis. ........Pistame rinda või tõstame kivi.

Nobe vahetus. ..............................Ilusad enne starti.

Lõbusad enne starti. .....................Sarved ühispunktis.

Päramootor. ...........................Pilvi kaadrist väljas.

Kaitstav kuldking...vist. ...................Kanuu abi.

Pariisi abi. ..................................Kõri kallal enne starti.

Porri inglid. ................................Vahuri inglid.

Tegelikult läks meil ikkagi hästi. Sest koostegutsemist oleme harjutada saanud ainult xdreamidel. Ja üllatav oli veel peale kanuuetappi enda kõrval näha võistkondi, kes lõpuks saavutasid koha esikümnes. Saatuslikuks said muidugi Pariisi reljeef ja joonorienteerumine. Seega orienteerumise tehnilist taset on vaja veel kõvasti arendada. Muidugi ei olnud kanuuetapil kaartile märgitud samakõrgusjooni. Ja joonorienteerumises oli nöör maastikule paigaldamata. Joonorienteerumise üllatus oli ka poole raja peal avastatud mõõtkava 1:5 000. Ja Nike lipuga läks ka hästi, sest minul jäi meelde, et oli Nike märgiga lipp, Aigar ja Rain aga ei mäletanud üldse lippe. Hiljem muidugi selgus, et ühes punktis oli olnud Swedbank´i ja teises Salomoni lipp.

No lõpp hea, kõik hea. Järgmine kord siis pikk etapp.

Tänase päeva maasikas.

Siit siis ka tänase päeva maasikas. Edaspidi tuleb hakata liikuma silmad lahti, siis saab suu magusaks

Tööelu iseärasused.

Täna saabus siis mailile väike teade juhtimiskeskusest. Tegelikult tuleb neid igapäevaselt mitmeid, kuid seekordne tekitas väikese elevuse. Nimelt ei teadnud me Eestis toimuvast autosõidu suursündmusest.

Rattaralli 2010 - 133 km puhast naudingut.

30.mail sai siis sõidetud Tartu Rattaralli. Ettevalmistus jäi küll lühikeseks ( eelneval nädalavahetusel 2x60 km ja teisipäeval 25 km Elvast vastutuulega Tartusse), kuid kasuks tuli seegi. Sõitu läksin plaaniga, et ei tapa ennast kohe ära. Alguse võtan rahulikult ja kui asi hakkab gruppides liikuma, siis grupiga lähen kaasa, kuid vedama ei lähe. Mõeldud - tehtud. Start Aura veekeskuse eest rahulikult, Riia ringilt Tatra orgu hoidsin ennast tuules, niipalju kui võimalik. Tuul oli vastu ja sõitjad olid vallutanud terve Tartu Võru maantee. Kui eelnevatel aastatel on üritatud ikkagi oma sõidurajas püsida, siis seekord seisid kõik vastutulevad masinad teeääres ja juhid palusid jumalat, et mõni rattur külge maha ei sõidaks. Pärast Reolat pikal tõusval sirgel oli näha, kus hakkavad grupid moodustuma ja vahed sisse tulema. Pangodi tõusul sõitsin suurest hulgast rahvast mööda ja ühe sportliku noorsandi taga kuni toitlustuspunktini. Peale toitlustuspunkti kujunes grupp, mis püsis koos kuni Elvani. Ehk siis teisitivõttes - edasised 72 km oli ülesandeks püsida grupis. Ja sellega ma sain hakkama. Kõige raskem oli peale seda, kui Palu joogipunktis võtsin joogipudeli ja siis ajasin gruppi taga kuni Hellenurme ristini. 10 minutit maksimum pingutust vastutuules. Aga see tasus ennast ära ja peale Hellenurmet kui grupp korra kaheks lagunes, siis laskumisel sai taganttulles hooga grupid jälle kokku veetud. Elvas olukord muutus, sest kohal olid lühikese distantsi sõitjad ja tempot tegid juba nemad. Esmakordselt Elvast tulles ei olnud tuul vastu ja läksin tempoga kaasa. Enne lõppu kustumist seekord ei toimunud ja saadud tulemus rahuldav. Mis muidugi rahuldav ei olnud oli koht. Nimelt sõitsin:

Aastal 2004 133 km ajaga 6 h 24 min ja koht oli 954.
Aastal 2005 133 km ajaga 6 h 09 min ja koht 940.
Aastal 2006 133 km ajaga 4 h 57 min ja koht 1103.
Aastal 2010 133 km ajaga 4 h 15 min ja koht 1159.
See oleks nigu müstika, kas kõik sõitjad on nii heaks läinud?
Aeg on üle kahe tunni paranenud aga koht jääb järjest kehvemaks.

Panen siia ka Hr. Markus Toomi poolt tehtud foto. Ülejäänud fotosid võib näha siin.

Unustuste raamatu jätkulood 2.

Niisiis, elu on olnud huvitav ja tegus. Viimased jutud jäid suusamaratonide juurde pidama. Nüüd võin öelda, et läbisin nad kõik, sain Estoloppet'i aastamedali ja ilusa sinise käteräti. Küünarliiges, mis esimestel maratonidel hirmsat valu tegi, kannatas klassikasõitu paremini. Meeldejäävaim moment oli muidugi Haanja maratonil, kui üks Suusahull neiu üritas mul mäkketõusul keppi ära murda. Kuna mul aga on vanakooli kepid - alumiiniumist, siis mäe otsas painutasin põlvepeal kepi enamvähem sirgeks ja sõit jätkus.
Siis algas jooksuhooaeg. Sellel aastal otsustasin päevakutel joosta pikemaid radasid. Muidu on hästi läinud, kuid mõningad iseärasused tuleks ära märkida. Üks perjood toimunud päevakutel tuleks liigitada punkti vahelejätmise perjoodiks. Alguse sai see X-dreami esimesel etapil, millest kirjutas ka Aigar Medisofti plogis. Järgnevad kolm päevakut saigi seda harrastatud. Siis algas bambuste perjood. See muideks kestab siiamaani. Bambused on läinud küll lühemaks, möödunud aasta 20 minutiliste asemel a'5 minutit, kuid nad ei taha ka lahkuda. Kõige ekstreemsem näide oli Põlva Prangli päevakul, kus keset metsa olin sunnitud Kadrilt abi paluma, et ennast kaardil paika saada.
Muudel võistlustest olen osalenud eelpoolmainitud X-Dreamil, Jüriööjooksul Toomemäel, Ümber Viljandi järve jooksul ja Tartu Jooksumaratonil. Juhtumitest tuleks märkida Jüriööjooksu, kus Kadri pani meid kirja spordiklubina, kuid autasustati kui firmat... seiklusporr. Autasustamisel anti kätte võidukarikas... neljas erinevas jupis. Meisterdasin ta hiljem kodus kokku.


Ja üle tüki aja kirjutama ajendas mind eile toimunud Tartu MV orjenteerumises. Nimelt otsustasin viimasel hetkel, et osalen ka meistrivõistlustel, et teen teadlikult lühema trenni, sest pühapäeval on raske võistlus - Rattaralli. Nimelt jookseb H-40 klass meistrivõistluste raames päevaku teist rada. Sain stardiajaks 17.59 ja stardis paigutas hr. Oras mind õige koha peale, kus kilekotis tagurpidikeeratult kaartid H-40 , N-21. Start antud, panin punuma. Kolmanda punkti( 64) juures kohtasin tavapäevakut tegevat Priit Pääslast ja rõõmustasin, et nüüd ainult vajutan, ei mingit orienteerumist. Tagant jõudis järgi ka Roman Kattai, kes samuti H40 peale mind startis. Priit ronis mäkke ja võttis peale tippu üleval olnud punkti, mina vaatan, et mul sellist kaartil pole. küsisin veel Priidult, et ta jookseb ikka teist rada, tema kinnitas, et jah. Kuna edasine suund klappis, siis mõtlesin, et meistrivõistlustel punkt vahele jäetud, et nii lihtne poleks punktist punkti joosta. Tee etapp - Roman jäi maha. Võtan Priidu järel järgneva( 70) punkti ja rohelissa. Priit libiseb eest. Iseseisvalt sooetapid, raiesmik ja punkt 72. Vaatan, et tuleb hea jooksuga noormees, suund klapib, mina konksu. 73 sobib, 74 sobib samuti, seltskonda lisandus tagant tulnud Timo Sild. 75, 76 jooksevad kõik samas suunas. Hoian pilku kaardil ja küsin endalt, miks Sild teisel rajal ja hakkan oma kaarti uurima. Ja leian legendirealt ülalt H-21 7,8 kM. Kõik, moraal kukub, mõistus keeldub aru saamast, et olen ju H 40 ja kaart H 21. Kohtan veel Romani, kellelt küsin, mis kaart tal, tema vastu Teine rada. Ekslen lõpuni. Finišis ütlen, et H-40 aga kuna kaart vale, siis pange H21 arvestusse. Et asi ikka täis raha eest ja ma muidu ju jooksengi esimesel rajal. Aga kui saatus nöögib, siis täiega. Täna protokolli vaadatas avanes hoopis teine pilt.

Hea jooksuga noormees, nagu hiljem selgus oli Olle Kärner.
Ja mina olen segaduses: startisin H40 , kaart anti H21 ja protokolli pandi H50

Maraton Kadri koduradadel.

07.02.10. sai läbitud 44 km Pariisi mägedes. Ehk teisisõnu toimus Tamsalu Neeruti maraton. Ja kuna maraton toimus Kadri aia taga, siis läksime Kristjaniga kohale juba eelneval õhtul. Olukord tundus palju parem, kui Viru maratoni ajal, sest teed olid lumest puhtad ja tähed särasid taevas. See muidugi näitas, et öö tuleb külm, kuid Kristjani sõnul sõidupäeval pilvitab ja on soojem.

Hommikune ärkamine ilma äratuskellata oli südantsoojendav. Moraal sai tugeva süsti veel hommikulauas koos pudruga ja stardihetkeks oli kõrgtase saavutatud. Siin ka fotod, mis tehtud enne starti.

Heiki, kes eelneva info järgi seekord startima ei pidanud, oli ka stardis. Keegi sõbramees oli autojuhiks hakanud.

Start kell 11.00 Põllul tõmmati stardirivi laiali, pulsi 183 peale ülesse, kuid sõit sujus. Kuni esimese joogipunktini ei olnud mingit probleemi seltskonnas püsida, kuid siis läksid rajad pehmeks ja minu tempo langes. Pariisi mäed said seekord rahulikult võetud ja kuni 15 km enne lõppu sujus sõit omas rahulikus tempos. Siis hakkas aga küünarnukk valu tegema ja rahvast hulgi mööduma. 3 km enne lõppu sai mind Kadri kätte ja nii kujuneski Kadrile kaotus pooleminutiliseks. Muidugi oli tegemist Kadril koduraja eelisega ja selle kasutas ta ka suurepäraselt ära. Sauna ja kõhutäie eest pererahvale suur aitähh!

Seiklusporri pere parimad suusatajad olid aga lõppprotokollis esimese saja sees. Andreas unustas ainult ajavõtukiibi pele panemast, nii ei leiagi teda veel protokollist.

Maratoni järelkajana sai tehtud ettepanek - kolmapäeviti Tähtveres suusatrenni teha. Sellel kolmapäeval oli seiklusporri perest Kadri ja Aivar esindatud.

Seiklusporri aastakokkuvõte 2009.

Neljapäeval korraldas Kadri aastakokkuvõtte ürituse. Arutati möödunut aastat ja tehti plaane uueks hooajaks. Möödunud hooaeg tunnistati edukaks. Märkida tuleks siinjuures Andrease edu EMV-l ja poiste edu Keen 36-l Medisofti nime all. Uutest plaanidest otsustati kavva võtta Jüriöö jooks ja suuremat rõhku panna massijooksuvõistlustele. Nt. Viljandi-, Pühajärve ja teised järved.
Tootearendust vajavad veel välislepingud juhtivate naissportlastega. See on tingitud sellest, et osa seiklusporri naisperest on haudeperjoodil ja võistlustegevusest osa võtta ei saa.
Ära tuleb märkida ka tõsine PR otsus, et Seiklusporri nimetust kasutame edaspidi väikese tähega. Minu kommentaari peale, et suure tähega on tegemist nimega ja väikse tähega tegevusega, vastasid Kadri ja Kristjan ühestsuust, et meiepuhul ongi tgemist tegevusega. Samas ma loodan, et see ei ole lõplik otsus ja arutelu nime osas veel kestab.

Viru maraton 2010

31.01.10 toimus siis 26. Viru Maraton.

Ettevalmistus maratoniks jäi natuke nõrgaks, sest vaatamata headele lumeoludele ei andnud Ilmataadi poolt trenniks sobivat ilma. Ilmataat unustas külmakraani lahti ja kinni keeras mõni päev enne maratoni. Aga mälu on tal nõrk, sest maratonipäevaks oli lumesiiber lahti unustatud. Ja ka tuisupoisid panid ööl enne maratoni pidu. Nii, et ilm hakkas meenutama seiklussportlase, mitte tõsisuusataja unelmat.

Tartust läksime kolmekesi: mina, Kristjan ja Heiki. Heiki ei kuulu küll ametlikult Seiklusporri rõõmsasse seltskonda, kuid koossõidu vastu ei olnud tal midagi. Ja vaatamata kehvadele teeoludele jõutsime kohale ja parkisime õigeaegselt. Meid ei hirmutanud ka teade, et start pool tundi nihutati. Võtsime lihtsalt asja rahulikult. Sõit ise osutus minujaoks raskeks. Pehme lumi tegi oma töö, ja kui teistest sõitjatest maha jäid, oli suusajälg varsti kadunud. Esimese ringi lõputõusudel lõpetas parem küünarliiges koostöölepingu ja viimase väiksema ringi matkasin ühe käega.

Huvitavatest juhtumistest rajal võiks märkida seda, kui Meelis Zimmermann esimesel laskumisel soliidsema neiu poolt jalust maha niideti ja kuidas Kalju Julge, kaks kilomeetrit enne esimese ringi lõppu, tagant tulnud liidrisärgis sõitjaga lumes kogemusi vahetas.

Paar pilti ka lisaks.

Seiklusporr Winter Xdream-il 2010 .

Nüüd on see siis tehtud. Jõulumäel käidud. Ega ta lihtne ei olnud, kuid alustaks siis algusest.
Kui talvine X välja kuulutati, siis Seiklusporri seltskond kaalus tõsiselt osavõttu. Ja kui Kadri teatas, et naispool on juba esindatud, ei jäänud meestelgi muud üle. Esialgse plaani järgi saadi kokku peaaegu 2 võiskonda, kuid kui Priit teatas, et ta tegi nalja, siis taandas Kristjan sujuvalt ennast nimekirjast ja võiskonda pääsesid Aigar, Martti ja mina.
Esimesed minekuplaanid said läbi arutatud esmaspäeval. Ja esimese tagasilöögina selgus, et niipikka sõitu Martti auto vastu ei pea. Otsus: minna väikese Peugeot 206-ga. Päevakorra teine teema oli tempo ja otsus - tapma ei lähe. Minu viimane füüsiline koormus oli ju Sept. 2009.
Eelnev nädal kujunes suhteliselt külmaks ja seetõttu jäid ka enne võistlust soojendusjooksud ära.
Kuna eelnevate aastate võistluste( Icebug,WinterX) jaoks on varustust muretsetud parasjagu, siis seekord panin rõhu kinnastele ja sokkidele. Kindad sain Hawaii Expressist labakud ja sokid Ilves Extrast Lorpeni talvisema ilma omad. Reedel käisin ostsin veel bahillid, sest lund palju ja parem, kui see jalanõusse ei kipu.
Laupäeval laadisin veel autol akut ja käisin teeninduses, et kõik ikka korras oleks.
Ja pühapäev - seikluspäev. Hommikul näitas auto termomeeter -25. Masin küll tõrkus, kuid käivitus mõningase vastumeelsusega. Esmalt paigalt liikudes oli tunne, et kõik klaasid kukuvad eest. Esimesed 1,5 km üle 20 kmh sisse ei võtnud. Edasi aga hakkas sõit sujuma.
Esmalt sai Pauluse kiriku juurest Eleri peale võetud( Ta keeldus rattaga Pärnusse sõitmast ja kauples minu autole peale). Asjade mahutamisega oli raskusi, sest pagasi luuk oli kinni külmunud. Aga kui seest seljatugi alla lasta, sai pagasisse midagi ikka surutud.
Ravilast Aigar peale ja Pärnu poole liikuma. Viimasena ühines meiega Martti Sangla ristis.
Vaatamata sellele, et auto soojendus oli koguaeg põhjas, esiklaasi ülaosa ja küljeklaasid lahti ei sulanudki. Sõidu ajal jälgisime pidevalt auto termomeetrit. Ja kui see näitas, paarkümmend kilomeetrit enne Jõulumäed, -31 mõtlesime otsa ümber pöörata. Kuid kui tuletasime meelde, et eesmärgiks on rahulik matk - sõitsime lõpuni.








Stardiks oli rahvas rõõmsalt kohal. Enamus seltskonnast varasemast tuttav. Inglid näitasid oma uuenenud tiibasid. Supporttiim Kylli tegi pilti ja antigi start.

See mis edasi toimus, on minu mälust peaaegu kustutatud. Esimene punkt oli 36 aga juba sinna ma jõudsin suure hapnikuvõlaga. Edasi 33, 31 ja sai maha aetud pealmine jope , ning kindad õhemate sõrmikute vastu vahetatud. Martti sörkis ees ja orienteerus, mina jooksin järel, Aigar lükkas tagant, kui liiga maha hakkasin jääma. 32-34-35 ja siis selgusid esimesed pisiasjad. Fotoaparaat, mis pidi olema seiklejatele ,Pentax Optio W80, selle külmaga ei tööta. Joogikott, mis oli 1,5 l sooja jooki täis ja otsik põues, külmus ikkagi kinni. Ja nii oligi lisaraskus kaasas ja kasutada ei saa. Jooksja kohapealt oli huvitav kogemus, kui silmi pilgutasid oli ees hall pärlirida. 40-42 korralik jooks otse päikesesse. 44 - üks pikk etapp, millele Martti lisas veel ühe väikse pauna.... 48-51. Punkt 54- jook. Hurraa Jõin kohe mitu spordijooki. Vaatasin kuidas korraldaja külmast kargas ja imestasin, et endal polnud kordagi veel külm hakanud. Aa.. kindaid vahetasin mingi hetk veel korra. Ja siis veel korra.
Ja siis hakkas minujaoks see raskem osa. Kunagi avariis kannatada saanud põlv hakkas valutama, lumesupis sumpamine aga väsitas hirmsat moodi. Alumine kaar 55-58-57-56-53. Puhtalt pehmes. (55. punkti juures palus Kaja korra pilti teha. tegin moblaga pildi ja panen siia. äkki saab ta kunagi kätte). 52-50 rabaetapp. Hea selle juures oli see, et loodus oli ilus, päike paistis ja kehasoojusega koostöös sulas joogipõie toru lahti. Hurraa - sai jälle juua.( Kuigi mõni kord oli Aigar juba oma põiest imeda andnud). 49-47-46 jälle pehme lumesupp. 45-43 metsane rabaetapp. Kuna vahepeal oli õnnestunud ära süüa üks külmunud energiabatoon, siis see pikk etapp tuli päris jõuline rabamatk. 43 oli see moment, kui Martti otsustas, et aitab matkast ja jooksma on vaja hakata. otsis veoköie välja, võttis minu sleppi ja hakkas uhama. Mina veel protertisin, et kas me 42 ei lähegi võtma, aru saamata, et see ju juba võetud. Ja nii ta mind rihmaks tõmbaski. 41-39-37. Kusjuures 37 võeti üle mäe. Ja mina ei jagand enam mõhkugi. Lisaülessandes katsetas Martti oma kurlingukätt, kuid ebaõnnestunult ja joosta tuli veel trahviring, mis minu käed lõplikult ära külmetas. Peale trahviringi üritasin teha veel lõpuspurti, kuid minust enam asja ei olnud. Ainult süüa tahtsin meeletult. Pesema, sööma ja siis kodu poole.Kokkuvõtteks võibv niipalju öelda, et vaatamata külmale ilmale ei hakanud jalgadel kordagi külm. Martti ajas mul pulsi vahepeal 187 peale. keskmine oli 161. Vot selline külm võistlus oli.