Kõik,mis seotud Võhandu maratoniga!

Täna on siis 25.04.09.

Viimati jäi jutt neljanda aprilli sündmuste juurde pidama. Aga ega aeg seisma jäänud. Ja maraton lähenes hirmsa kiirusega. Teiseks katseks maratoniks valmistumisel sai pühapäev 12 aprill. Seekord siis koosseisus Kaido-Kaili süstal, Aivar-Martti kanuul. Korraldajateks Matkajuhid.

Algus samast kohast Paidra sillast kuni Reo sillani. See lõik on Võhandu maratoni kõige tehnilisem osa. Ja seda me kogesime juba eelmisel korral. Muidugi oli rahvast rohkem, kui meie neli, kuid kuna mina neid otseselt ei tundnud, siis ütlen, et kokku oli 6 meeskonda.

Päev algas instruktaažiga.

Kõik juhendatud, siis läksime veele. Ja vett oli palju. Mässlev. Vahutav.

Sõit läks sellel korral paremini. Ümber ei läinud keegi.

Paidra sillast Leevini oli asi rahulikum. Mõned kiiremad voolukohad, sillakohad, kus tuli väljuda sõiduvahendist ja maad mööda takistusest mööduda. Sillakohad, mille alt läbisõites koerad tahtsid mütsi peast ampsata. Peale Leevi tammi tehti veelkord juhendamine ja siis tehniline osa. Läbisime kõik need ohtlikud S-kurvid, kus lõpus surutakse vastu perve ja võetakse kallast sõiduvahendiga kaasa. Kärestikukohad, tammilaskumised, kus langusel tekkiv veelaine poole oma kõrgusest kanuusse poetab. Tammikohad, mille laskumine lõppeb järsu pöördega ja pöörde kohale tekib veevoolude kiiruse erinevus, mis sõiduvahendit ettearvamatus suunas kallutab.

Üle puude ronimised, mille puhul veevool võib takerdunud süsta lihtsalt kummuli keerata.

Sõidu pikkuseks jäi vist 24 km.

Ja siis maraton.

Maratonil toimunu osas tuleks vist kirjutada omaette raamat. Aga lühidalt....

Start kell 7.00. Tamula paate täis. Jõudu vee küllalt. Kihutasime Kaidoga kohe hooksalt minema.

Möödusime Marttist-Aigarist ja Tamulast väljumise hetkeks olid sõiduvahendid pikaks reaks veninud. Tamulast väljapääs kulges mööda kitsast kanalit, kus madalama veeseisu korral oleks vist põhjapeale kinni jäänud. Edasi läks juba ladusamalt. Jõel laiust küllalt, oleks ainult jõudu.

Sellel osal möödusid meist kiirema libisemisega kajakid. Meie möödusime kummipaatidest ja tahavaate peeglite ja muusikakeskusega varustatud sõudepaadist ''Võhandu Hundid''.

Ilm igatahes oli seiklusspordile sobilik. Stardi hetkel sadas lund, poolel Paidra teel sadas rahet, nii, et suu ja silmad täis. Vahepeal sai päikest, nii et võttis laulugi lahti:

Päikene, väikene, paistab minu süstale.

Sõuame, sõuame, Tamulast me Tartusse.

Tartusse me muidugi ei jõudnud. Raskused tekkisid juba paljalt Võõpsugagi.

Paidra tammist üle minnes ei olnud veel vigagi. Leevis sõin kaks suppi ja ei olnud ka veel eriti hull. Aga Leevakul olid käed juba krampis, ja külmunud, Räpina tammil käisid ka jalad juba ringi.

Poleks Kaido õde abiks olnud, oleksingi sinna tammile jäänudki. Aeru hoidmisest olid sõrmed krampis. Sõrme sirgestamisel tekkis tunne, et nüüd murduvad.
Aga enne lõppu jagati veel tuult, lainet ja külma. Finišisirgel võistlesime ühe kanuuga, kes kiiruses küll alla jäi, kuid kompenseeris selle rammimistehnikaga. Ja süstaga kanuu vastu rammimisel jääb süst alla. Siit ka paarisekundiline kaotus.

Lõpupiltidel oli ainuke, kes veel naeratas Aigar.

Niipalju siis Võhandu maratonist.

Hea oleks lugeda ka Kaido nägemust sellest üritusest ja järgmise aasta plaanidest.

Järgneva kirjutise sisu on XDream Ardus. Aga sellest juba mõni päev hiljem. Ja siis juba Seiklusporr'i nime all.

Ettevalmistus Võhandu maratoniks.

Kuna oleme otsustanud Kaidoga osaleda Võhandu maratonil. siis sai laupäeval 04.04 tehtud üks treeningsõit. Välja sai valitud süst nr. 0 ja ära kuulatud korraldajatepoolne pikem instruktaaž.
Ja siis veele. Vett muideks on nigu muda. Muda on ka nigu muda, aga see ei puutu praegu asjase.
Süsta juhtimine on natuke komplitseeritum, kui arvatud, sest tüüri keeramisele reageering on hilistusega ja kõik sõltub ka süsta kiirusest.
Sõitu alustasime Paidra silla juurest. Esimeste meetrite järel selgus, et riietus oli liiga soe.
Peatusime hetkeks ja võtsin dressipluusi alt vähemaks. Selleks hetkeks olid teised kõik mööda kihutanud. Tegime siis tiba tempot ja ühest paatkonnast möödudes läksime puuvõrast läbi, kus oksad võtsid Kaido mütsi oma hoolde, ning poetasid selle vette. Kaido sai mütsi küll kätte aga juba märjana. Ise veel kiitis, et jahutus kohe olemas. Üks sild oli veel korralikult madalal, et ronisime süstast välja ja läksime maadmööda ringi. Maapeal reguleerisin veelkord jalatugesid, et ikka parem ja mugavam saaks. Ja siis hooga Leevi sillani. Leevi silla platvormil tegi instruktor kõikidele veelkord instruktaaži, et edasine on ohtliku ja petliku veega lõik.
Ja uuesti veele. Kiireloomulise pöörde juures põrutasid kaks esimest süsta perve kinni, üks süst võttis kaasa natuke kaldaliiva ja üks mees kaotas mütsi. Mütsi püüdsime kinni ja andsime üle.
Ja saabus saatuslik kärestiku koht. Kärestikust laskumisel jäime viimaseks ja peale kärestikku nägime, et üks süst oli ümber läinud. Tõmbasime kiirelt kaldasse. Järgnev tegevus toimus suht kiiresti. Süstas olnud neiu oli vette ulatuvatesse okstesse kinni jäänud ja ei pääsenud liikuma, et välja ujuda. Teha tuli midagi ja lähimad olime meie Kaidoga. Otsustasime vastuvoolu ringiga neiuni sõuda. Et süsta pikki voolu hoides neiut aidata. Kuid vesi on ettearvamatu. Kärestikust tulev voolukiirus oli suurem, kui meie sõuda jõudsime ja süsta ei õnnestunud enam pikku voolu keerata. Vool surus meid küljega vastu neiut kinnihoidvaid oksi ja edasi olime ise pea alaspidi vee all. Hea selle asja juures oli see, et pöörlev süst tõstis neiu ülesse ja ta sai vabaks.
Edasi tuli juba omal kaldale ujuda. Süst õnnestus küll õiget pidi keerata, kuid kuna ta oli vett täis, siis ei õnnestunud teda kinni hoida ja allavoolu ta läkski.
Instruktor kutsus kohe varuauto välja, meie väänasime riideid ja sikutasime esimese ümberläinud süsta veest välja. Külm oli küll. Pole ju mina varem kunagi neljandal aprillil ujumas käinud.
Hea oli see, et Kaido pool Tilsis kohe sauna sai.
Ei kujuta ette, mis veel päris maratonil saama hakkab.
Asjast veel siis niipalju, et sain täna kätte dressipluusi, mis kanuus oli. Matkajuhid olid kanuu allavoolu ikkagi kätte saanud. kadunuks jäid kindad, mis taskus olid ja müslibatoon, mis allavett minema ujus.
Matkajuhid olid korraldajatele teate andnud, et see vetteulatuv puu saaks võistluseks maha võetud. Arvatakse, et vesi püsib kõrge veel selle nädala lõpuni ja siis hakkab langema. Võibolla jõutakse korrastada ka teisi ohtlikke kohti. Loodame.

Selle aasta viimased maratonid.

Tuletaks siis meelde selle aasta viimaseid maratone.
Tallinna maraton.
Vabatehnikas sõidetud maraton. Kaks ringi Kõrvemaa maastikul.
Kohalesõidu organiseerisime sõpradega ühiselt. Margo pani suusabox´i autole katusele ja Mina, Kristjan, Kaido ja Mart mahtusime autosse ilusti ära. Seltskond oli vähemalt lõbus.
Maratonist mäletan niipalju, et peale lõpetamist roomasin autosse ja ei rääkinud ka enam.
Tehnilised näitajad: aeg-3.17.35 Keskmine pulss 166, tipp 180.
Viru maraton.
Vabatehnika. Kohale läksin Kristjaniga, sest Kaido sõitis eelmisel päeval uisumaratoni, soome kelkudega võidu ja kaotas. Ning läks Mustveest otse Järvamaale. Margol oli kolimine pooleli ja Mart otsustas sõbrale seltskonda pakkuda.
Maratonist mäletan sellevõrra rohkem, et peale sõitu sõin isegi suppi. Sorry, jõin suppi. Ja nägin ka esimesed finišeerijad. Võitjad on ikka tõsised tegijad, et suudavad veel peale 40 kilomeetrit lõpuspurti teha. Tegelikult oli järjekord küll teine, et nägin finišeerijaid ja siis lõpetasin ise ja jõin suppi.
Tehnilised näitajad: Aeg 2.52.14Keskmine pulss 170, tipp 180.
Haanja maraton.
Klassikastiilis. Väga hea maraton. Ilm oli ilus. Kevadet oli õhus. ja üleüldse..
Algas muidugi kõik sellega, et läksin rinnanumbrit välja võtma. Ja siis selgus, et olen juba välja võtnud. Mida ma muidugi veel teinud ei olnud. Aga number lännu... Sai siis enne starti veelkord kirja pandud uue numbri alla ja maraton läbi sõidetud. Ja nüüd olengi lõpuprotokollis kaks korda kirjas. Vägev...
Sõidu viimased 15 kilomeetrid olid rasked, sest pidamine kadus ja tagasi otsima ka ei tahtnud minna.
Tehnilised näitajad: Aeg 3.01.46, keskmine pulss 166, Tipp 182.
Vot niipalju siis maratonidest.