Rattaralli 2010 - 133 km puhast naudingut.

30.mail sai siis sõidetud Tartu Rattaralli. Ettevalmistus jäi küll lühikeseks ( eelneval nädalavahetusel 2x60 km ja teisipäeval 25 km Elvast vastutuulega Tartusse), kuid kasuks tuli seegi. Sõitu läksin plaaniga, et ei tapa ennast kohe ära. Alguse võtan rahulikult ja kui asi hakkab gruppides liikuma, siis grupiga lähen kaasa, kuid vedama ei lähe. Mõeldud - tehtud. Start Aura veekeskuse eest rahulikult, Riia ringilt Tatra orgu hoidsin ennast tuules, niipalju kui võimalik. Tuul oli vastu ja sõitjad olid vallutanud terve Tartu Võru maantee. Kui eelnevatel aastatel on üritatud ikkagi oma sõidurajas püsida, siis seekord seisid kõik vastutulevad masinad teeääres ja juhid palusid jumalat, et mõni rattur külge maha ei sõidaks. Pärast Reolat pikal tõusval sirgel oli näha, kus hakkavad grupid moodustuma ja vahed sisse tulema. Pangodi tõusul sõitsin suurest hulgast rahvast mööda ja ühe sportliku noorsandi taga kuni toitlustuspunktini. Peale toitlustuspunkti kujunes grupp, mis püsis koos kuni Elvani. Ehk siis teisitivõttes - edasised 72 km oli ülesandeks püsida grupis. Ja sellega ma sain hakkama. Kõige raskem oli peale seda, kui Palu joogipunktis võtsin joogipudeli ja siis ajasin gruppi taga kuni Hellenurme ristini. 10 minutit maksimum pingutust vastutuules. Aga see tasus ennast ära ja peale Hellenurmet kui grupp korra kaheks lagunes, siis laskumisel sai taganttulles hooga grupid jälle kokku veetud. Elvas olukord muutus, sest kohal olid lühikese distantsi sõitjad ja tempot tegid juba nemad. Esmakordselt Elvast tulles ei olnud tuul vastu ja läksin tempoga kaasa. Enne lõppu kustumist seekord ei toimunud ja saadud tulemus rahuldav. Mis muidugi rahuldav ei olnud oli koht. Nimelt sõitsin:

Aastal 2004 133 km ajaga 6 h 24 min ja koht oli 954.
Aastal 2005 133 km ajaga 6 h 09 min ja koht 940.
Aastal 2006 133 km ajaga 4 h 57 min ja koht 1103.
Aastal 2010 133 km ajaga 4 h 15 min ja koht 1159.
See oleks nigu müstika, kas kõik sõitjad on nii heaks läinud?
Aeg on üle kahe tunni paranenud aga koht jääb järjest kehvemaks.

Panen siia ka Hr. Markus Toomi poolt tehtud foto. Ülejäänud fotosid võib näha siin.

Unustuste raamatu jätkulood 2.

Niisiis, elu on olnud huvitav ja tegus. Viimased jutud jäid suusamaratonide juurde pidama. Nüüd võin öelda, et läbisin nad kõik, sain Estoloppet'i aastamedali ja ilusa sinise käteräti. Küünarliiges, mis esimestel maratonidel hirmsat valu tegi, kannatas klassikasõitu paremini. Meeldejäävaim moment oli muidugi Haanja maratonil, kui üks Suusahull neiu üritas mul mäkketõusul keppi ära murda. Kuna mul aga on vanakooli kepid - alumiiniumist, siis mäe otsas painutasin põlvepeal kepi enamvähem sirgeks ja sõit jätkus.
Siis algas jooksuhooaeg. Sellel aastal otsustasin päevakutel joosta pikemaid radasid. Muidu on hästi läinud, kuid mõningad iseärasused tuleks ära märkida. Üks perjood toimunud päevakutel tuleks liigitada punkti vahelejätmise perjoodiks. Alguse sai see X-dreami esimesel etapil, millest kirjutas ka Aigar Medisofti plogis. Järgnevad kolm päevakut saigi seda harrastatud. Siis algas bambuste perjood. See muideks kestab siiamaani. Bambused on läinud küll lühemaks, möödunud aasta 20 minutiliste asemel a'5 minutit, kuid nad ei taha ka lahkuda. Kõige ekstreemsem näide oli Põlva Prangli päevakul, kus keset metsa olin sunnitud Kadrilt abi paluma, et ennast kaardil paika saada.
Muudel võistlustest olen osalenud eelpoolmainitud X-Dreamil, Jüriööjooksul Toomemäel, Ümber Viljandi järve jooksul ja Tartu Jooksumaratonil. Juhtumitest tuleks märkida Jüriööjooksu, kus Kadri pani meid kirja spordiklubina, kuid autasustati kui firmat... seiklusporr. Autasustamisel anti kätte võidukarikas... neljas erinevas jupis. Meisterdasin ta hiljem kodus kokku.


Ja üle tüki aja kirjutama ajendas mind eile toimunud Tartu MV orjenteerumises. Nimelt otsustasin viimasel hetkel, et osalen ka meistrivõistlustel, et teen teadlikult lühema trenni, sest pühapäeval on raske võistlus - Rattaralli. Nimelt jookseb H-40 klass meistrivõistluste raames päevaku teist rada. Sain stardiajaks 17.59 ja stardis paigutas hr. Oras mind õige koha peale, kus kilekotis tagurpidikeeratult kaartid H-40 , N-21. Start antud, panin punuma. Kolmanda punkti( 64) juures kohtasin tavapäevakut tegevat Priit Pääslast ja rõõmustasin, et nüüd ainult vajutan, ei mingit orienteerumist. Tagant jõudis järgi ka Roman Kattai, kes samuti H40 peale mind startis. Priit ronis mäkke ja võttis peale tippu üleval olnud punkti, mina vaatan, et mul sellist kaartil pole. küsisin veel Priidult, et ta jookseb ikka teist rada, tema kinnitas, et jah. Kuna edasine suund klappis, siis mõtlesin, et meistrivõistlustel punkt vahele jäetud, et nii lihtne poleks punktist punkti joosta. Tee etapp - Roman jäi maha. Võtan Priidu järel järgneva( 70) punkti ja rohelissa. Priit libiseb eest. Iseseisvalt sooetapid, raiesmik ja punkt 72. Vaatan, et tuleb hea jooksuga noormees, suund klapib, mina konksu. 73 sobib, 74 sobib samuti, seltskonda lisandus tagant tulnud Timo Sild. 75, 76 jooksevad kõik samas suunas. Hoian pilku kaardil ja küsin endalt, miks Sild teisel rajal ja hakkan oma kaarti uurima. Ja leian legendirealt ülalt H-21 7,8 kM. Kõik, moraal kukub, mõistus keeldub aru saamast, et olen ju H 40 ja kaart H 21. Kohtan veel Romani, kellelt küsin, mis kaart tal, tema vastu Teine rada. Ekslen lõpuni. Finišis ütlen, et H-40 aga kuna kaart vale, siis pange H21 arvestusse. Et asi ikka täis raha eest ja ma muidu ju jooksengi esimesel rajal. Aga kui saatus nöögib, siis täiega. Täna protokolli vaadatas avanes hoopis teine pilt.

Hea jooksuga noormees, nagu hiljem selgus oli Olle Kärner.
Ja mina olen segaduses: startisin H40 , kaart anti H21 ja protokolli pandi H50