Ja kolmapäeval 14.07 kell 12... startisime Kristjaniga Tartust Tallinnasse.
Tallinnas tõstsime asjad tugiAnu autosse ja sõit Soome poole algas.
Reis oli plaanitud ööbimisega ja esimese öö veetsime Vaihela külalistemajas. See oli ka viimane ``normaalne´´ öö. Magada sai oma kaheksa tundi, hommikul ujumas ja Anu tehtud pasta hommikusöögiks - suisa võrratu. Ja reis jätkus. Päeval läbisime ka siis polaarjoone.
Neljapäeva õhtuks jõudsime siis Muoniosse. Muonio on veel 200 km põhja pool, kui eelmise aasta võistluse toimumiskoht Pello. Nägime rattavahetusala, kuid rattaid sinna jätta veel ei saanud. Asjad tuli lahti pakkida ja ratta varustus kätte saada. Otsisime siis võistluskeskuse, Jersijärve hotelli, ülesse ja saime oma mökki kätte. Mökkis pakkisime asjad kiiresti lahti, valisime rattavarustuse, tegime( Anu tegi) joogipudelid kiirelt jooki täis ja rattavahetusalasse tagasi. Rattad ettevalmistatud, läksime sööma. Avatud oli veel üks kohalik restoran ja sinna me suundusimegi. Menüü oli rikkalik ja estreemsportlased valisid loomulikult põhjapõdrast tehtud toodangut. Mina, toetusnaiskonnaga, leppisin klassikaga. Forell on alati kindel valik. Aga erilist huvi pakkus mulle see erinevate söögisaalide nimestik. Üks oli ,,kuukkeli'' ja teine ,,riekko''. Hilisemal uurimisel selgus, et kuukkeli on laanenäär. Nendekandis laialt levinud, midagi sellist, kui meil pasknäär. Ja riekko on rabapüü. Ja kui söömine sai ühelepoole, siis selgus, et magamiseks jääb napilt 5 tundi... põhku.
Neljapäeva õhtuks jõudsime siis Muoniosse. Muonio on veel 200 km põhja pool, kui eelmise aasta võistluse toimumiskoht Pello. Nägime rattavahetusala, kuid rattaid sinna jätta veel ei saanud. Asjad tuli lahti pakkida ja ratta varustus kätte saada. Otsisime siis võistluskeskuse, Jersijärve hotelli, ülesse ja saime oma mökki kätte. Mökkis pakkisime asjad kiiresti lahti, valisime rattavarustuse, tegime( Anu tegi) joogipudelid kiirelt jooki täis ja rattavahetusalasse tagasi. Rattad ettevalmistatud, läksime sööma. Avatud oli veel üks kohalik restoran ja sinna me suundusimegi. Menüü oli rikkalik ja estreemsportlased valisid loomulikult põhjapõdrast tehtud toodangut. Mina, toetusnaiskonnaga, leppisin klassikaga. Forell on alati kindel valik. Aga erilist huvi pakkus mulle see erinevate söögisaalide nimestik. Üks oli ,,kuukkeli'' ja teine ,,riekko''. Hilisemal uurimisel selgus, et kuukkeli on laanenäär. Nendekandis laialt levinud, midagi sellist, kui meil pasknäär. Ja riekko on rabapüü. Ja kui söömine sai ühelepoole, siis selgus, et magamiseks jääb napilt 5 tundi... põhku.Võistluspäev. See oli ikka paras segadus. Nagu oleks esmakordselt võistlustel. Kaartide lamineerimise tehnika puudus täielikult. Ei oska midagi selga panna, hea, et kohustuslik varustus kokku ja kotti sai. Korraldajate pilgu läbi nägi ettevalmistus ja võistluse käik välja selliselt. Kus meid tabati kl.8.55 söögilauas ja 12.50 kanuus. Muidugi oli kogu võistluse käik jälgitav ka reaalajas, sest kõikidel võistkondadel olid kaasas GPS seadmed. Isiklikud muljed olid sügavamad kanuusõidus kärestikes. Olosele turnimine. Endal kujutlus silme ees, kuidas Kristiina ja Andrus sedasama tegid Esimese Lume võistlusel. Tehniline rattarada. Öine maratonmatk 42 km mägedes. Ja muidugi 25 km rulluisku, millest pool olematul asfaldil. Viimasel tõsisemal laskumisel sai jalamassaaži kolmeks kuuks ette. 
Ametlikud tulemused on korraldaja paigaldanud 
siia. 
Peale võistlust olin mina praktiliselt audis järgmise päeva hommikuni. Ja siis alustasime koduteed. Mihkli juhtimisel viis tee meid mitmeks tunniks loomaaeda. Metsakeskkonnas vaba loomaaed on midagi muud, kui betoonist ja raudpuuridest Tallinna oma. Seltskonnaga tegime läbi ka laste seiklusraja. Ja siis oli viimane aeg Helsingi poole liikuma hakata. Et jõuda hommikuse praami peale, sõitsme öö otsa. Ja kui terminali jõudsime, siis selgus, et 7.30 praam pungi täis. Mihkel broneeris siis kella 11.30-ks. Ja kui praamisabas registratuurini jõudsime, kinnitati meile, et broneering on kehtiv, kuid järgmiseks päevaks. Üritasime veelkord samale praamile pääseda elavas järjekorras, kuid sinna saime kuuenda järjekorranumbri ja pardale võeti ainult viis. Siis ei jäänud enam muud üle, kui läksime kindlapeale 17.30-sele. Ja nii jõudsimegi Eestisse tagasi.
Ametlikud tulemused on korraldaja paigaldanud 
siia. 
Peale võistlust olin mina praktiliselt audis järgmise päeva hommikuni. Ja siis alustasime koduteed. Mihkli juhtimisel viis tee meid mitmeks tunniks loomaaeda. Metsakeskkonnas vaba loomaaed on midagi muud, kui betoonist ja raudpuuridest Tallinna oma. Seltskonnaga tegime läbi ka laste seiklusraja. Ja siis oli viimane aeg Helsingi poole liikuma hakata. Et jõuda hommikuse praami peale, sõitsme öö otsa. Ja kui terminali jõudsime, siis selgus, et 7.30 praam pungi täis. Mihkel broneeris siis kella 11.30-ks. Ja kui praamisabas registratuurini jõudsime, kinnitati meile, et broneering on kehtiv, kuid järgmiseks päevaks. Üritasime veelkord samale praamile pääseda elavas järjekorras, kuid sinna saime kuuenda järjekorranumbri ja pardale võeti ainult viis. Siis ei jäänud enam muud üle, kui läksime kindlapeale 17.30-sele. Ja nii jõudsimegi Eestisse tagasi. 
No comments:
Post a Comment