X-Dream Elvas.

´´Kui korraldajad kohale jõudsid, oli parkimine juba alanud.´´

Nii võiks alustada jutustust seekordsest Elva X-Dreamist. Kuid peale mõningast parkimissabas seismist saime ka meie (Medisoft&Seiklusporr) alustada ettevalmistustega, rajale minekuks.

Kaasvõistkondadega vastastikune lõõpimine, natuke ajakohast nalja, et pauk käib 20 mintsa pärast, ning vastuhõige, et sisse lastakse juba 5 minuti pärast.

Aga 10.00 see lahti läks.

Esimese asjana oli hajutus ratastel ja kõige raskemaks osutus tähtede jagamine. Kuid kui tähed jagatud said, olid esimesed suuna kätte näidanud ja nüüd tuli lihtsalt sõita. Peale esimese punkti võtmist oli esimene lisaülessanne: Leida võiskonnakaaslane enne punkti 2. Eks selle kisakoori seas mütates saadigi lõpuks kokku ja teine punkt võetud. Kolmandasse punkti liikudes otsisime taga oma tempot, mis oli kaduma läinud.

Ja algaski jalgsi etapp. Vitipalu-Illi kaart ei ole mulle kunagi meeldinud ja ega seekordki vead tulemata jäänud. Õnneks küll suht väikesed aga siiski... Ja sellel etapil oli esimene kord, kui kohtasime metsas Suusahulle naisi. Terve edasine võistlus saigi ainult nendega rinda pistetud.

Torni ülesandel sai suunaga määratud arvatav lauda asukoht, mis osutus ka õigeks, ja laskudes meenus, et kindad jäid ratta juurde. Ai-Ai. Kämblad olid alla jõudes kuumad.

Edasine rattasõit oli puhtalt kihutamine ja kuna hullud naised koos esmaabiga möödusid meist, otsustasin enne Riia Tartu maanteed läbi metsatuka lõigata. Mitte läbi suletud vana teeosa, kus ka rattaala oli, vaid väike lõik vana ja uue tee vahel. Kahjuks lõppes teeke kraaviga ja mina sõitsin sinna täishooga sisse. Õnneks oli fortuuna seekord minupoolt ja kõik läks hästi. Lihtsalt ratta pidurid ja järsakust laskumistehnika said kontrollitud.

Järgneva jooksuetapi kohta niipalju, et jõekallas oli järsk. Väljaronimine jõest toimis ainult meeskonnatööna. Tõravere observatooriumi juures ei mõistnud noored korraldajad küsimust: Kes ketta maha pani? Ja joogipunktis sai külma jõujooki - mõtelge.(Perenaine tasane...)

Edasine ratas oli meile juba naljanumber. Nimelt otsustasime minna punkti 22 alumist teed kaudu, läbi Peedu. Ja eesimene kõrvalekalle toimus ristil, kus tuli raudtee poole keerata. Panime otse. Rain tagantpoolt röögatas, et raudteele tuleb pöörata ja meie pöörasime. Üle raudtee sõites jooksis Rainil fänn fotoaparaadiga järgi. Meie Aigariga naersime ja keerasime teistkordselt valesti. Seekord siis Peedult Elva poole. Ja kui olime mäkke ülesse sõitnud, tõmbas Aigar pidurit. Uuris kaarti ja teatas, et ikka valesti. (Naera veel fänne). Kui otsa ümber pöörasime, kihutasid meist mööda ISC TEAM ja Maret imestas, et kus me neist mööda saime. Aga ei saanudki. Uhasime juba tuldud teed tagasi, keerasime õigele teele ja punkti jõuds olid hullud naised juba kohal. Nad olid observatooriumi juures 9 ringi saanud. Ratta lõpuni loobusime orienteerumisest ja uhasime teiste järel vahetusalasse.

Kanuu: Ei ole kunagi meie tugevam ala olnud. Seda üheaegset tõmbamist ja ala-, ning ülejuhtimist tuleb veel kõvasti harjutada. Puu alla kinni sõitmine võib ikka väga valus olla. Minul vähemalt oli. Aga ümber me ei läinud, õnneks. Punktide paikapanek oli rohkem trips-traps-trull ja selle-eest saime ka trahvi 15 minutit. Kanuu lõpuosas hakkas see ühine tõmbamie juba sobituma ja möödusime uuesti hulludest.

Jooks tagasi ei võimaldanud erilist orienteerumist, kuid Vapramäe tipust panime ikka mööda. Jälle olid hullud naised need, kes meid eksitasid. sest sihile väljakeerates olid nad juba sihil, ning ega siis mõtlemist enam ole. Järgnevalt tipult tuli lihtsalt tagasi joosta. Edasisel jooksuosal lasin kogu töö Aigaril ära teha, isegi Raini sleppi võtta. Ujuma jõudes olid hullud juba vees, ja meie viitsime aega veel riietumisega. Ujumisel ei seganud meid keegi, ning lõpuosa pingutusega jõudsime Hulludele jarele. Kaotus 3 sek, kuid korraldajate pandud ajatrahvi tõttu u'üle viieteist minuti.
Etapp oli ikkagi tore.

Fotodest.

Esimesel on sõbrad-tögajad JOKA riietuses. Teisel on siis huliud naised. Kolmandal ISC TEAM ja neljandal tabasin Vahuri Inglid ilma maskeeringuta.

28. jooks ümber Pühajärve.

Sel aastal sai siis osaletud Pühajärve jooksul. Ja kohe võin öelda, et enda kohta väga hästi. Sest võrdluseks on aasta 2005 tulemus. Olin siis noor, just seeniorite hulka jõudnud ja sain tulemuseks 52,14.3. Seekordsel jooksul sain aga tulemuseks 50.08. Arvestades seda, et neli aastat tagasi oli võitja aeg 33,26.8 , seekord aga 33,44, siis oli nüüd jooks natuke raskemgi.
Natuke veel numbritest. Stardinumber oli mul 567. Lõpparuandes on koha numbriks 313.
Aga kõige tähtsam sellel päeval oli see, et sain välja terve oma perekonna. Ise jooksin ametlikult, poiss jooksis mitteametlikult 1.00.02, naine tegi mitteametlikult kepikõnni ja tütar sõitis raja läbi jalgrattal.
Seiklusporri poolt olid väljas ka Kristjan ja Andreas. Raja kõrval elas kogu melule kaasa Kadri koos Jasmiiniga.
Tänud veel Kristjanile jagatud maasikate eest, mis maitsesid peale jooksu suurepäraselt.

Naruke nalja.

Reedel 03.07.09 said kokku Seiklusporrud. Ja seoses sellega toimus ka ametlik kapist väljatulek.

Täpsem fotoseeria: Helle pildialbumist.

Ja täna avastasin internetist, miks ISC Adventure Team võistlustel alati ees on. Neil on lihtsalt tõsisemad trennikaaslased.

XT-Seiklus 04.07.09

Seekord siis Kolgakülas.

Martti pani MediS-i blogisse ka kaartid ülesse ja mina pajatan muust.

Kolgakülla jõudsime õigel ajal. Ettevalmistusteks jäi aega 55 minutit ja sellist kiirustamist, kui Pannjärvel, ei olnud. Vaatamata sellele jõudis Martti starti ikka viimasena. Aga see selleks.

Meeskonna moodustasime Aigariga, sest Kristjan ikkagi loobus võistlusele tulemast.

Peale starti joonistasime jooksukaardile täiesti normaalse ringi( enda võimeid arvestades) ja asusime seda realiseerima. Esimesse punkti minekul oli raskusi kaarti mastaabiga kohanemisel, kuid natukese aja pärast saime punkti kätte. Teine punkt oli laudas. Kuna eelnevad võistlejad jõudsid just laudast välja joosta, siis tuli omal ka pool lauta läbi otsida, enne, kui punkti kätte saime. Ja nii mööda plaanitud rada. Seekord tundus rajal rohkem seikluslikust.

Punkt 42 - Punktipüük

Punkt 52 - Puu nõlval. Selle nõlva juures asuva kanjoni läbimine oli paras seiklus.

Punkt 58 - Jõe kohal. See punkt vajaks eraldi rääkimist. Nimelt on tegemist vana Nõmmeveski hüdroelektrijaama toitekanaliga, mis tugedel üle jõe kulges. Ja sinna ülesse oligi punkt paigaldatud. Punkt võetud, oli küsimus, kuidsa alla saab? Ära tuli kasutada turbiinile suunduv toru. Siit ka mõned viited sellest ehitisest: sügisene pilt, Looduskaitse probleemid,

Väljavõtted ka internetiavarustest:

1. Nõmmeveski hüdroelektrijaam rajati 1924. aastal ning hävis põlengus 1964. aastal. Looduskaitseala loodi sinna kanti 50-ndate aastate lõpus.
Lahemaa looduskaitsjad väidavad, et elektri tootmine kahjustab haruldase linnu —vesipapi— elu ja tegevust. Nõutakse ka kalatrepi ehitamist.
Sõnumitooja küsimusele, kas ja kuidas vesipapp elas selles piirkonnas 1964. aastani, kuni elektrijaama põlemiseni, vastas rahvuspargi loodushoiuspetsialist Imbi Mets, et ei tea, tema tuli Lahemaale töötama hiljem.

2. Vaatamist väärt on ka kanjonis kunagise vesiveski kohal olnud hüdroelektrijaam, mis andis elektrit lähedal asuvale (3 km) Joaveski puupapivabrikule. 1960-ndatel aastatel põles elektrijaam maha, kuid selle varemed ja betoonvaiadele tõstetud betoonsängis juurdevoolukanal jäid. Kanalist immitsev lubjanõrg kasvatab selle põhjal ehtsaid stalaktiite. Viimasel ajal on hakatud pidama sellegi väikese hüdroelektrijaama taastamise plaane, kuid "roheliste" vastuseis sellele on küllaltki üksmeelne.Kalle Suuroja. Eesti joad. Tln., 2003

Vot selline punkt nr.58

Punkt 56 - üks rakettide stardiplatvormidest. Tegemist oli ikkagi Nõugugudr armeest jäänud likurmasinate kaitsevallidega. Kui masin seisis vallide vahel, siis tõmmati maskeerimisvõrk peale ja õhust oli seda suht raske märgata.

Punkt 40 - Puu jõe kohal. Selle punkti võtmiseks tuli lihtsalt läbi jõe sumada ja puule ronida.

Jooksuosa realiseerisime peaaegu täielikult v.a. punkt 33, mille telliva ajapuuduse tõttu võtmata jätsime.

Vahetusalas õhupallidega mängimine meil ebaõnnestus.

Ratas.

Seekordse võistluse valulapseks said rattapunktid.

Punkt nr. 45 - vundament, ei andnud ennast pikka aega kätte.

Ja punkt 22 keeras meile üldse selja ja saatis meid Loksale. Aga kuna Loksat meile antud kaartil ei olnud, siis tuli teeviitasid kasutades tagasi tulla. Vaatamata pisikestele ebaõnnestumistele tegime ülejäänud osa rajast kiiret sõitu ja läbisime mõnedki punktid. Kahjuks hilinesime finississe 1,14 minutit ja saime seega kaks trahvipunkti.

Peale sõitu küsisin Kajalt, et kuna Keenist lõpuni kirjutab, kuid vastus jäigi saamata.

Panen juurde ka mõned pildid, eks te ise vaadake.

XDream II osavõistlus Väätsal.

Olen nüüd terve nädala mõelnud, kuidas kirjeldada seda, mis võistlusel toimus. Kuidas kirjeldada massipsühoosi stardis, kus peale stardipauku kaarti lugesid ainult esimesed, sest järgnevatel ei olnud lihtsalt ruumigi kaarti lahti teha. Või kuidas kirjeldada öist rabaetappi, kus jumalad X ja Dream sosistasid kõrva, et ära sinna poole astu, muidu oled rinnuni laukas. Ja sõbrad peavad korraldajate soovitatud 10 m nööri kasutusele võtma. Või kuidas otsida valges alas keskmist kraavide risti. j.n.e. j.n.e.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, kuidas oli, pean ma alustama sellest, et jõudis kätte laupäev 27. juuni. Ja sõbrad Aigar, Rain ja Aivar läksid seiklema Kesk Eesti looduskaunisse piirkonda. Seikluskeskus oli ülesse seatud Türi-Allikul ,Pärnu jõe maalilisel kaldal, ehk siis Veskisillal.

Enne starti tahtis peajumal Taara koos käsilaste Kõu ja Piksega kogu üritusele vee peale tõmmata, kuid peale mõningat sabistamist ja ehtsat vikerkaart (topelt), Taara halastas meile ja andis võistluseks väga hea ilma. Sellest, kuidas võistlusel andmine käis, kirjutas Aigar. Mina kirjutan võistluse nendest seikadest, mis eredamalt meelde jäid.

Start. Ratturid olid, kui sigud pütis. Siit korraldajatele väike märkus, võiskondade vahe peaks olema natukene suurem.

Öine raba, kus terve raba oli tulukesi täis. Eriti siis, kui esimene ots liikus punkti 14 ja taganttulijad punkti 10.

Kanuusõit allavoolu. Vettehüpe tornist - selleaasta esimene ujumine. Kaasvõistlejad nagu koprad üle jõe ujumas. ja kusjuures korduvalt. Ja tagasiteel ise sama tegemas.

Jalgsietapi pokuralli. Kus tarnamätaste peal liikuda ei õnnestunud ja nende vahel samuti mitte. Sest kogu see läbikäinud mass oli kõik poriseks sõkkunud. Ja ühe koha peal oli pokuga jalgpalli mängitud.Pokudest on lähemalt kirjutanud Ann Marvet.

Veealad, kus esimest korda elus sai eskimot mängitud. Ei õnnestunud.

Ja muidugi viimane etapp, kus vaatamata peaaegu koomas võistkonnakaaslasele õnnestus saavutada 14. etapiaeg.

Kuna minu fotoaparaat ei ole veekindel, siis lisan juurde enne starti tehtud fotod.

Nendel fotodel valmistuvad siis rajale minekuks Rain ja Aigar.

Siin aga sain objektiivi Vennad Taivered, kes tulid auhinnalisele viiendale kohale. Poleks Ilmar nende liikumist takistanud, siis oleksid nad vist esimesekski ennast paugutanud.