Aasta suursündmus - Keen 36 h.

Tehtud.
Uskumatu, kuid tehtud.
Eelugu selline, et Kristjan ja Mihkel otsustasid katsetada, kas nad on võimelised 36 h järjest liikuma. Ja kui nad ühel hetkel kolmandat võistkonda otsisisid, mainisin Kristjanile, et olen huvitatud. Kogemus oli mul paarilt eelnevalt ICEBUG-ilt. Kahjuks mitte kõige paremad.
Otepää IB oli minu laeks 21 h ja väga palju kukkumisi rattaga. Selletalvisel aga ainult 17 h, villis tallaalused ja mahatulevad varbaküüned. Vaatamata sellele pakkusin end välja. Ma küll ei uskunud, et tipptegijad Kristjan ja Mihkel mu kampa võtaks, kuid välja me läksime ja ühise võistkonnanime Seiklusporr all. Kahtlesin veel, kas põlved kannatavad kogu seda mahvi välja, kuid ikkagi istusin reedel Kaido autosse ja sõit Saaremaale algas.
Saaremaal tegin kaasa Medisofti ettevalmistusprogrammi enne võistlust ja seetõttu jäid oma võiskonnaga koostööküsimused lahendamata, sest Kihelkonna koolimajja jõudsime 0,5 h enne bussi väljumist starti. Aga kokku saime ja starti liikusime juba õigel ajal.
Start:
Start anti millegipärast kahepaugulisena. Arvatavasti selleks, et esimene Eestlastele ja teine Lätlastele. Aga võibolla ka mingitest lennuvälja protseduuridest tingituna???
Esimene osa koosnes rulluisust. Ja rulluisutamine toimus Kuressaare lennuväljal. Kristjan oli välja tulnud suuskadega ja kuna mina kaardilugemist enda kanda ei võtnud, siis liikumine järgnev. Mihkel luges kaatri, mina komposteerisin punktid ja Kristjan chillis.
Peale lennuvälja liblikate läbimist suunati meid rullidel Kuressaare Ordulinnuse juurde.
Mõningad kruusatee lõigud ja põrisev asfaldilõik. Kuid kohale jõudsime. Ordulinnuse juures sai rullid jalast ja jooksule.
Jooksust ma eriti palju ei mäleta, kui ainult seda, et ühel hetkel ronisin linnuvaatlustorni ja Kristjan Mihkliga kutsusid mu tagasi, et punkt asub raja lõpus, siis jälle, et ikkagi torni tipus.
Ja nii nad jooksutasidki mind. Jooks lõppes Suurlahe ääres, kus algas kanuu.
Kanuu.
Sellises koosseisus ei olnud me kunagi varem sõitnud. Ja ega see kanuu koostöö meil kõige paremini sujunud. Mihkel tutvustas aeru vahetamise tehnikat, kuid minu juhtimine oli ikkagi suhteliselt sika-saka. Ja ega Suurlaht pole ka päris laht vaid väga madalapõhjaline looduse poolt kujundatud sisejärv. Kriitiliseks läks asi siis, kui istusime punkti 27 juures roostikus ja ühtegi lootuskiirt ei paistnud. Pöörasime juba otsa ringi, et ei peagi kõiki punkte võtma, kui mulle tundus, et kaldas olev abajas meenutab kraavi suubumist. Siis sai kanuu kaldasse tõmmatud ja punktid 27, 28, 29 jalgsi võetud. Punktis 27 kohtasime Twisterit, kes samuti oli jalgadele asunud. Jalgsietapp läks juba huvitavaks, sest esimene öö oli möödas ja Kristjan hakkas igasuguseid imelikke asju nägema. Esimesena mainis ta mäkra, seejärel hirve. Et noh jooksis üle tee. Me rääkisime küll mõni hetk enne maaleminekut Hirv Eleriga Ekstreempargist, kuid et ta üle tee oleks jooksnud.... Kuid kui Kristjani kotist said välja otsitud Gerimax´i nätsud guaraanaga, siis selgines ka Kristjanil silm ja seiklus jätkus. Punkt nr 30 sai jälle kanuuga võetud. Sõitsime Mihkliga kaldasse ja Kristjan läks punktile järgi, kuid kahjuks lõppprotokoll seda võttu ei kinnita. Ju ta magas veel natuke. Järgmisena forsserisime Nasva jõge.

Ratas.

Ratas on teine osa, millest ma eriti ei mäleta. Kui korraliku teekattega lõikudel suutsin teistega sammu pidada, siis metsavaheteedel ja põldudel pidid teised mind järgi ootama. Meenub ainult nina, torn, punker j.n.e. Enne Atla küla nägime ilusat suurt rebast. Atla bussipeatuses tegime järjekordse toidupausi. Ja kui jõudsime viimasesse rattapunkti enne Vilsandi trekingut, vaatasin ma endale otsa ja tegin põhjaliku analüüsi. Kaasavõetud söök oli otsas, jook oli otsas. Kui ronida vette ja teha, korraldajate sõnul, 30 km treking läbi, siis tagasi jõuame pimedas ja näljas. Ja teist päeva sellel pinnal vastu pidada??? Ajasin sõrad laiali ja teatasin teistele, et mina Vilsandile ei roni. Vedelesime linnuvaatlustornis ja võtsime päikest, siis läksime alla ja ütlesime korraldajatele, et sõidame edasi. Nemad kohe, et lisaülessanne - nimekirjade koostamine. Sellest ma lähemalt ei räägi, kuid Mihkel kirjutas sellest oma blogis. Kuid hea oli see, et Kihelkonnas saime poes ära käia. Uued joogid,natuke sööki, vahetatud sokid ja uuesti rajale.

Edasine tempo oli võrreldav juba Medisofti omaga. Sest esimest korda(peale starti) nägime neid punktis 22. ja viimast korda nägime nende tagatulesid punktis 59. Lihtsalt meie keeldusime ujumast järvesaartel asuvate punktide juurde, mida Kaido aga tegi. Peale 59-ndat punkti MediS-i omad aga ärkasid ja järgmine kohtumine toimus juba rogainil. Huvitavad olid veel punktid 44, kus tuli laskuda tornist ja 43, kus tuli puuotsas punkt komposteerida. Kitsed, keda me pühapäeva koidikul kohtasime olid juba tõelised. Samuti rogainil kohatud hirv.

Märkida tuleb veel tandemisõitu Siiriga, korstnapühkijat pühapäeva hommikul kl. 7.00 Kihelkonnas korstna otsas.

Finišis oli Kaido esimene, kes meid tervitas ja imestas, et me 36h vastu pidasime.

Aga pidasime.

Lõpust veel mõned märked.

Kui kuulsin, et Minn katkestas, rõõmustasin, et ära panime. Päev hiljem ISC blogi lugedes mõistsin ma tagamaid ja täielik austus.

Panen juurde ka mõne pildi lõpetamiselt

Siia juurde ka link tulemustele
http://www.matkasport.ee/pages/KEEN36hmatkasport2009!OpenDocument

ja lõpetuseks selgitus, miks mulle seiklussport meeldib. Link fotole.

Eraldi peatükki väärib jutustus sõidust Kihelkonnast Tartusse. Kus Kaido Kuressaare ringteel tahtis mulle südamerabandust tekitada. Aga see on juba suvise telklaagri lõkketule jutt.

Tartu Rattaralli 2009.

Läbi tehtud.
Maanteeratta laenasin Kristjanile. Siit ka minu ratta parim tulemus 401. Ise sõitsin maastikurattaga. Aeg 4.18, olen rahul. Teades, et eelneval päeval sai 5 h metsas mütatud polegi nii paha.
Tähelepanekud;
1. Grupisõit kestis kuni Liivani.
2. Valgjärve mägesid üksi läbida on üsna kurnav.
3. Uus grupisõit Otepäält Tatra oruni - väga hea.
4. Vaatamata heale enesetundele ei maksa kunagi pika puuga teistele panema minna.
5. Pika puuga panemisele järgneb haamer.
6. Haamrist kosumine kestab 5 km.
7. Lõpp hea- kõik hea.

X-team Pannjärvel 30.05.09

Järgmine tõsisem tegevus oli siis X-team.

Info selle võistluse kohta oli küll lühiajaline, kuid otsustasime omaltpoolt välja panna võistkonna Seiklusporr. Seekord siis koosseisus Aigar, Kristjan ja mina. Mõned päevad enne starti tegi Kristjan otsuse, et ta panustab ikkagi Tartu Rattarallile ja X-teamil ei osale. Täiesti arusaadav otsus. Arvestades ka tema tulemust - 401. Kahjuks ei leidnud me Aigariga enam selleks hetkeks asendusliiget ja otsustasime minna kahekesi.

Ja nii saigi siis laupäeva hommikul punt kokku ja Pannjärvele liikuma hakatud.

Punt = Seiklusporr + Medisoft. Väike viide ka Medisoftile http://medisoftat.blogspot.com/2009/05/xt-seiklus-pannjarvel-30052009.html

Ettevalmistused stardiks nägid välja sellised:

Ja pildile jäi ka võitkond nr. 23 koosseisus Tiit Tähnas, Margus Marrandi,

Stardis saime kaartid ja hakkasime Aigariga planeerima. Kui võrdlesime jooksu ja ratta kaarte, selgus, et paljud punktid kattuvad. Ja tegime väga hea plaani. Isegi suurepärase. Ja kui peale 10 minutilist kaardi joonistamist ja planeerimist rajale saime, selgus, et planeering ei pea paika. Nimelt osutus minu minu füüsiline vorm plaanitust nõrgemaks ja sellega pidurdasin pidevalt Aigari liikumist. Aga kuna ma teatsin, et järgneval päeval lähen ma Tartu Rattarallit sõitma, siis ei pingutanud ma ka 110 %.

Paar märget, mis jäi kõvade vahele kohisema.

1. Kraavid tuleb tõsisema tulemuse saavutamiseks forseerida.

2. Suurkillustik rattarajal peksab käed ära ja aeglustab kõvasti minu liikumist.

3. Enne võistlust on mõtekas süüa...

Kokkuvõtteks jäin mina päevaga rahule.

Miks ma Maikuu keskel jooksmisega ei tegelenud.

Maikuu keskmine nädalavahetus oli suurepärase ilmaga, kuid mina ei osalenud ühelgi spordivõistlusel. Nimelt tuleb aegajalt leida aega ka teiste huvide jaoks. Ja nii planeerisingi nädalavahetuse 15-17 mai oma teisele hobile. Siit siis ka väike link piltidele.
http://www.wado.ee/galerii08-09.html

Tartu Jooksumaraton 10.05.09

Olen oma blogi pikalt unarusse jätnud, kuid üritan nüüd kirjutada vahepealsetest sündmustest.
Sellel aastal osalesin siis juba kaheksandat korda TJM-l. Olen selgeks saanud, et sellistele suurüritustele minekul ja tulekul on etem kasutada ühistransporti. Ja nii saigi pühapäeva hommikul seljakotiga Vanemuise alumise parkla poole sammutud. Rahvast murdu. Tuttavatest nägudest Ainelo`d, Udo Lüüs teisepoolega ja veel mõned Ilvese dressis. Ja ette sõitis üks buss.
Rahvast muidugi jupp rohkem, kui ühte bussi mahub, kuid ei tekitatud paanikat, et mina jään maha, vaid arutati avariiplaani, kelle autoga siis minna tuleks. Õnneks enne bussi kummistamist saabus parklasse veel üks buss ja rahvas rahunes, kõik said pileti ja sõit võis alata.Bussis hakkasin uhkustama oma selleaastase supernumbriga - 777. Millepeale Udo võttis oma numbri välja, kuhu oli nimeliselt kirjutatud Lüüs. Sellepeale ei mõistnud ma midagi kosta, vaid küsisin, et kust stardigrupist sa siis stardid. Ja Udo vastas: Sellise kogemusega mees valib stardigrupi enesetunde järgi.
Otepääl oli tuul, külm ja pilvine. Mõnel hetkel päike küll piilus, kuid hirm oli nahas, et külmetab jooksul päris ära. Aga ilm muutus ja kui stardihetkel veel oli kahtlusi, siis lõpus jagus päikest juba kõigile.
Jooksust siis niipalju, et ütitasin kontrollida pulssi. Et üle 175 ei lase, sest kogemused on näidanud minu võimet ennast lolliks joosta. Eriti, kui mõnele tüdrukule sappa saab. Alguses lõigi pulss 187 peale ülesse, peale mida võtsin hoo maha. Lõpetamisel keskmine pulss 173 oli mulle täielikult rahuldav. Lõpus tegin veel venitusi ja tuntsin ennast rahulikult.
Häirima jäi korraldajatepoolne supijagamatus finišis.
Niipalju siis TJM-st.