Kui talvine X välja kuulutati, siis Seiklusporri seltskond kaalus tõsiselt osavõttu. Ja kui Kadri teatas, et naispool on juba esindatud, ei jäänud meestelgi muud üle. Esialgse plaani järgi saadi kokku peaaegu 2 võiskonda, kuid kui Priit teatas, et ta tegi nalja, siis taandas Kristjan sujuvalt ennast nimekirjast ja võiskonda pääsesid Aigar, Martti ja mina.
Esimesed minekuplaanid said läbi arutatud esmaspäeval. Ja esimese tagasilöögina selgus, et niipikka sõitu Martti auto vastu ei pea. Otsus: minna väikese Peugeot 206-ga. Päevakorra teine teema oli tempo ja otsus - tapma ei lähe. Minu viimane füüsiline koormus oli ju Sept. 2009.
Eelnev nädal kujunes suhteliselt külmaks ja seetõttu jäid ka enne võistlust soojendusjooksud ära.
Kuna eelnevate aastate võistluste( Icebug,WinterX) jaoks on varustust muretsetud parasjagu, siis seekord panin rõhu kinnastele ja sokkidele. Kindad sain Hawaii Expressist labakud ja sokid Ilves Extrast Lorpeni talvisema ilma omad. Reedel käisin ostsin veel bahillid, sest lund palju ja parem, kui see jalanõusse ei kipu.
Laupäeval laadisin veel autol akut ja käisin teeninduses, et kõik ikka korras oleks.
Ja pühapäev - seikluspäev. Hommikul näitas auto termomeeter -25. Masin küll tõrkus, kuid käivitus mõningase vastumeelsusega. Esmalt paigalt liikudes oli tunne, et kõik klaasid kukuvad eest. Esimesed 1,5 km üle 20 kmh sisse ei võtnud. Edasi aga hakkas sõit sujuma.
Esmalt sai Pauluse kiriku juurest Eleri peale võetud( Ta keeldus rattaga Pärnusse sõitmast ja kauples minu autole peale). Asjade mahutamisega oli raskusi, sest pagasi luuk oli kinni külmunud. Aga kui seest seljatugi alla lasta, sai pagasisse midagi ikka surutud.
Ravilast Aigar peale ja Pärnu poole liikuma. Viimasena ühines meiega Martti Sangla ristis.
Vaatamata sellele, et auto soojendus oli koguaeg põhjas, esiklaasi ülaosa ja küljeklaasid lahti ei sulanudki. Sõidu ajal jälgisime pidevalt auto termomeetrit. Ja kui see näitas, paarkümmend kilomeetrit enne Jõulumäed, -31 mõtlesime otsa ümber pöörata. Kuid kui tuletasime meelde, et eesmärgiks on rahulik matk - sõitsime lõpuni.
Stardiks oli rahvas rõõmsalt kohal. Enamus seltskonnast varasemast tuttav. Inglid näitasid oma uuenenud tiibasid. Supporttiim Kylli tegi pilti ja antigi start.
See mis edasi toimus, on minu mälust peaaegu kustutatud. Esimene punkt oli 36 aga juba sinna ma jõudsin suure hapnikuvõlaga. Edasi 33, 31 ja sai maha aetud pealmine jope , ning kindad õhemate sõrmikute vastu vahetatud. Martti sörkis ees ja orienteerus, mina jooksin järel, Aigar lükkas tagant, kui liiga maha hakkasin jääma. 32-34-35 ja siis selgusid esimesed pisiasjad. Fotoaparaat, mis pidi olema seiklejatele ,Pentax Optio W80, selle külmaga ei tööta. Joogikott, mis oli 1,5 l sooja jooki täis ja otsik põues, külmus ikkagi kinni. Ja nii oligi lisaraskus kaasas ja kasutada ei saa. Jooksja kohapealt oli huvitav kogemus, kui silmi pilgutasid oli ees hall pärlirida. 40-42 korralik jooks otse päikesesse. 44 - üks pikk etapp, millele Martti lisas veel ühe väikse pauna.... 48-51. Punkt 54- jook. Hurraa Jõin kohe mitu spordijooki. Vaatasin kuidas korraldaja külmast kargas ja imestasin, et endal polnud kordagi veel külm hakanud. Aa.. kindaid vahetasin mingi hetk veel korra. Ja siis veel korra.
Ja siis hakkas minujaoks see raskem osa. Kunagi avariis kannatada saanud põlv hakkas valutama, lumesupis sumpamine aga väsitas hirmsat moodi. Alumine kaar 55-58-57-56-53. Puhtalt pehmes.
(55. punkti juures palus Kaja korra pilti teha. tegin moblaga pildi ja panen siia. äkki saab ta kunagi kätte). 52-50 rabaetapp. Hea selle juures oli see, et loodus oli ilus, päike paistis ja kehasoojusega koostöös sulas joogipõie toru lahti. Hurraa - sai jälle juua.( Kuigi mõni kord oli Aigar juba oma põiest imeda andnud). 49-47-46 jälle pehme lumesupp. 45-43 metsane rabaetapp. Kuna vahepeal oli õnnestunud ära süüa üks külmunud energiabatoon, siis see pikk etapp tuli päris jõuline rabamatk. 43 oli see moment, kui Martti otsustas, et aitab matkast ja jooksma on vaja hakata. otsis veoköie välja, võttis minu sleppi ja hakkas uhama. Mina veel protertisin, et kas me 42 ei lähegi võtma, aru saamata, et see ju juba võetud. Ja nii ta mind rihmaks tõmbaski. 41-39-37. Kusjuures 37 võeti üle mäe. Ja mina ei jagand enam mõhkugi. Lisaülessandes katsetas Martti oma kurlingukätt, kuid ebaõnnestunult ja joosta tuli veel trahviring, mis minu käed lõplikult ära külmetas. Peale trahviringi üritasin teha veel lõpuspurti, kuid minust enam asja ei olnud. Ainult süüa tahtsin meeletult. Pesema, sööma ja siis kodu poole.Kokkuvõtteks võibv niipalju öelda, et vaatamata külmale ilmale ei hakanud jalgadel kordagi külm. Martti ajas mul pulsi vahepeal 187 peale. keskmine oli 161. Vot selline külm võistlus oli.
No comments:
Post a Comment