Ettevalmistus maratoniks jäi natuke nõrgaks, sest vaatamata headele lumeoludele ei andnud Ilmataadi poolt trenniks sobivat ilma. Ilmataat unustas külmakraani lahti ja kinni keeras mõni päev enne maratoni. Aga mälu on tal nõrk, sest maratonipäevaks oli lumesiiber lahti unustatud. Ja ka tuisupoisid panid ööl enne maratoni pidu. Nii, et ilm hakkas meenutama seiklussportlase, mitte tõsisuusataja unelmat.
Tartust läksime kolmekesi: mina, Kristjan ja Heiki. Heiki ei kuulu küll ametlikult Seiklusporri rõõmsasse seltskonda, kuid koossõidu vastu ei olnud tal midagi. Ja vaatamata kehvadele teeoludele jõutsime kohale ja parkisime õigeaegselt. Meid ei hirmutanud ka teade, et start pool tundi nihutati. Võtsime lihtsalt asja rahulikult. Sõit ise osutus minujaoks raskeks. Pehme lumi tegi oma töö, ja kui teistest sõitjatest maha jäid, oli suusajälg varsti kadunud. Esimese ringi lõputõusudel lõpetas parem küünarliiges koostöölepingu ja viimase väiksema ringi matkasin ühe käega.
Huvitavatest juhtumistest rajal võiks märkida seda, kui Meelis Zimmermann esimesel laskumisel soliidsema neiu poolt jalust maha niideti ja kuidas Kalju Julge, kaks kilomeetrit enne esimese ringi lõppu, tagant tulnud liidrisärgis sõitjaga lumes kogemusi vahetas.
Paar pilti ka lisaks.
No comments:
Post a Comment