Selle aasta esimesed maratonid.

Natuke siis ka Estoloppeti selleaastasest sarjast.
Tegelikult on toimunud juba 3 maratoni aga osalenud olen ainult kahes. Lihtsalt sellel põhjusel, et kuna esimene ehk Viru maraton lükati edasi, siis kahtlustades lumeolusid, arvasin sama toimuvat ka Tamsalu kohta. Minu loogika ei pidanud paika....
Ja selle aasta minu esimeseks maratoniks sai Alutaguse maraton. Rajaga käisin tutvumas juba nädal ennem, Xdreami ajal. Ja mõningas mõttes kogesin kerget dejavud.
Võistlusest endast. Päev enne sai sugulase juurest ülesse otsitud klassikasuusad ja kuna suguvõsa määrdemeister Margo osutus tõbiseks, siis jäi suuskadele alla eelmise aasta Haanja maratoni kliister. Haigusest tingituna ka Margo enda otsus, et tema võistlusele ei lähe. Võistlusele läksime Kristjaniga kahekesi. Ilm ilus, rahvas kohal, rinnanumbrid ette ja starti.
Peale stardipauku sai kohe teistega koos uhama hakatud, kuid kuna pulss ronis 185 peale ja pilt hakkas ära kaduma, siis võtsin tempo maha. Arendasin korralikku klassikasammu ja vaatasin kuidas teised paaristõugetega mööda uhavad. Kuid kümnendaks kilomeetriks olid tugevamad oma teed läinud ja möödatuiskamisi enam ei toimunud. Sõit läks rahulikuks, talvine loodus ümberringi, linnud laulsid ja mulle hakkas meeldima. Suuskadega oli natuke jama. Eelmise aasta kliister küll pidas, kuid ega ta väga hästi ei libisenud. Aga sõitsin ilusti lõpuni. 5 km enne lõppu hakkasid kimbutama ka pisikrambid säärtes ja paremas käes, kuid enne lõppu olnud kohvipunktist sai soola sisse rabatud ja see lasi lõpuni matkata. Finišis tervitas mind Kristjan ja ütles, et väga ilus klassika samm. Kuid üks asi sai siiski selgeks, et klassikasammuga klassikastiilis maratone ei sõideta. Põhiline on ikkagi paaristõuked. Tehnilistest näitajatest niipalju, et kõrgeim pulss oli 185 ja keskmine selle 3h ja 10 min. jooksul oli 172.
Ja nüüs siis Eesti Marattonide suursündmusest - Tartu Maratonist.
Tartu Maratoniks sai valmistatud tõsisemalt. Eelneval nädalal käisin kaks korda suusatamas a 1h. Stiiliks puhtalt klassika. Harjutasin ka paaristõukeid. Ja laupäeva õhtul läksin suuski määrima. Kuna Margo ja Heiki uurisid internetist satelliitilmateadet ja nende suusad olid juba ette valmistatud, siis läksin oma suuskadega keldri ja hakkasin askeldama.
Piduripuhastusspreiga võtsin alt vana kliistri ja puhastasin ka küljed korralikult puhtaks. Põhi puhas tõmbasin täispikkuses kruntparafiini alla. Siis jõudis määrdespets Margo alla ja tegi kohe selgeks, et klassikasuusal pidamisala alla parafiini ei panna. No selge, mul juba pandud. Ühesõnaga, sai siin nühitud, puhastatud, parafiinitatud, määritud. Ja kui 23.10 lõpetasin, läksin otsejoones kodu magama.( Suusamäärde box on sugulasel keldris.)
Maratonipäev. Väljasõidu leppisime kokku kella 7.20. Heikil oli ka üks tugevam paber, mis võimaldas kohe Tehvandi keskuse juurde sõita. Ega see sõit nii kerge ka ei olnud, sest enne Otepääd oli juba km järjekord, et linna saada. Tegelikult läks hästi, sest 20 minutit enne starti olime juba staadioni kõrval ja riietusime. Esimesed märgid, et asi korras pole ilmnesid stardikoridoris. Suuski jalga pannes andsid suusad tugevalt tagasi. Midagi ette võrtta oli juba hilja, sest Laine pidas kõnet. Ja kõlaski stardi tunnusmeloodia. Terve selle massi liikumine oli omaette ülev tunne. Esimesel tõusul keppe ei murtudki, asi tundus rahulikum, kui mõnel eelneval aastal. Esimeses joogipunktis juua ei saanud, sest valajad ei jõudnud niipalju välja kallata, kui oli tahtjaid. Teise punkti minnes läks suuskade olukord päris hulluks ja punkti jõudes võtsin suusad jalast ning suundusin määrdemeeste poole. Järjekord oli korralik. Enne mind oli kuus meest ja pärast mind tuli samapalju juurde määrijaid aga ainult üks. Mingi kihi ma sealt alla sain ja võtsin joogi. Enne määrimise lõppu nägin veel Ainelo Jaani kes ka määrima kiirustas. Endal hirmus higimull otsaees.
Edasi kulges asi natuke paremini. Libisemisega probleeme polnud. Mäest alla - kõigist mööda. Mäkke ülesse aga vaevaliselt.Kusjuures hõikas keegi vahepeal rajakõrvalt, et igale tõusule järgneb langus. Millepeale mina palusin majanduskommentaarid lõpetada. Määrimist lasin korrata veel peale vahepealset toitlustuspunkti.
Üks kogemus veel: Peale energiageeli tarbimist pool topsi jooki ei mõju hästi. Sõidukiirus langes märgatavalt. Palu punktis võtsin geeli ja sealt edasi sõites tuiskasid must mööda Ostra Mart ja Julge Kalju. Mingi aja pärast kiirus taastus ja sain nad uuesti kätte. Kuid miks selline mõju?
Rasked olid ka viimased 3 kilomeetrit. Siis tuntsin juba hirmsat väsimust ja rahvas tuiskas paaristõugetega mööda. Aga katkestama enam ei hakanud.
Peale finisit nägin esimestena Makut sooja meeõllega ja Minni, kes kuuldes, et mul kõrgem pulss 185 ja keskmine 161 küsis, et miks ma tippspordis pole. Minuarust tegi ta nalja.
Peale lõpetamist selgus, et määrdemeistril oli sama määre, mis alla sai, väga hästi pidanud.
Saa sa siis asjast aru. Niipalju siis Tartu maratonist.

Winter xdream 5 Pannjärvel.

Niisis, olen oma juttudega jõudnud talvisele Xdreamile. Toimus see siis 01.02 Pannjärvel ( juhul kui mõni veel ei tea). Lubadus võistkonnas kaasa teha sai antud sellel ajal, kui võistluseni oli jäänud 10 päeva, Viru maraton oli edasi lükatud ja ilmateade lubas kuni Tamsalu maratonini sula. Aga peale lubaduse andmist hakkas 10 päeva ilmaennustus näitama lund ja külma ilma, mis lõpuks ka tõeks osutus. Seega Tamsalu maraton toimus ja toimus ka Xdream, sest sellel võistlusel ei ole oluline lumi, külm, vihm ja mida iganes.
Ja saabus 1 veebruar. Väljasõit kl. 6.55 sattus kahtluse alla , kui selgus, et autol on kinni külmunud juhi uks ja pagasi luuk. Aga suuskade paigutamine on võimalik ka salongi ja juht ronib rooli ka kõrvalistuja uksest. Seega õnnestus kõigil ilusti autosse mahutada, lisaks tuli veel Kaido sõber ja liikusimegi Tartust minema.
Teel näitas termomeeter 21 külmakraadi. Pähe tulid mustad mõtted, ilm ju nõnna külm. Aga stardi hetkeks oli juba 18 raadi ja vastupunnimist enam ei olnud.
Võistkonnas olime seekord Kaido, Aigari ja minuga. Olime otsustanud, et rajale läheme suuskadega, et Kaidol ja Aigaril vaja War 2009-ks harjutada. Minu nõudmisel sai vahetusalasse siiski ka jooksutossud viidud, kuid need jäidki teatud põhjustel kasutamata.
Siinkohal ei räägi ma punktide läbimise järjekorrast või nende summast, vaid kirjeldan lihtsalt mõnda isiklikku kogemust.
Riietus oli sobiv, külm ei hakanud. Kiirema tempo puhul oleks isegi palav hakanud. Kus suusatada oli võimalik ( suusarajad, järvede jää, lagedad väljad) oli see täitsa nauditav. Järvel ei olnud isegi keppe kätte vaja, piisas rahulikust uisusammust. Aga punktide võtmine suuskadega oli juba keerulisem. Liikumine mööda kinnikasvanud metsasihte oli aga juba raskem. Suusad takerdusid võssa, oksad tungisid näkku, kiirus kukkus meeletult. Roostikus tuli jälle siili anektoot meelde, et kus siil jookseb ümber kasteniiske tammepuu. Kes täpsemalt tahab teada, et mis seos selle anektoodiga on, siis peab küsima suuliselt.
Kurb oli kõige selle juures see, et peale kahte tundi külmusid suusad saabaste külge kinni ja kõik punktid tuli võtta suusad jalas. Ka karjääri alla ronimisel.
Aga üldiselt tuleb ettevõtmine õnnestunuks lugeda.