Aivari juturaamat: Unustuste raamatu jätkulood 2.

Niisiis, elu on olnud huvitav ja tegus. Viimased jutud jäid suusamaratonide juurde pidama. Nüüd võin öelda, et läbisin nad kõik, sain Estoloppet'i aastamedali ja ilusa sinise käteräti. Küünarliiges, mis esimestel maratonidel hirmsat valu tegi, kannatas klassikasõitu paremini. Meeldejäävaim moment oli muidugi Haanja maratonil, kui üks Suusahull neiu üritas mul mäkketõusul keppi ära murda. Kuna mul aga on vanakooli kepid - alumiiniumist, siis mäe otsas painutasin põlvepeal kepi enamvähem sirgeks ja sõit jätkus.
Siis algas jooksuhooaeg. Sellel aastal otsustasin päevakutel joosta pikemaid radasid. Muidu on hästi läinud, kuid mõningad iseärasused tuleks ära märkida. Üks perjood toimunud päevakutel tuleks liigitada punkti vahelejätmise perjoodiks. Alguse sai see X-dreami esimesel etapil, millest kirjutas ka Aigar Medisofti plogis. Järgnevad kolm päevakut saigi seda harrastatud. Siis algas bambuste perjood. See muideks kestab siiamaani. Bambused on läinud küll lühemaks, möödunud aasta 20 minutiliste asemel a'5 minutit, kuid nad ei taha ka lahkuda. Kõige ekstreemsem näide oli Põlva Prangli päevakul, kus keset metsa olin sunnitud Kadrilt abi paluma, et ennast kaardil paika saada.
Muudel võistlustest olen osalenud eelpoolmainitud X-Dreamil, Jüriööjooksul Toomemäel, Ümber Viljandi järve jooksul ja Tartu Jooksumaratonil. Juhtumitest tuleks märkida Jüriööjooksu, kus Kadri pani meid kirja spordiklubina, kuid autasustati kui firmat... seiklusporr. Autasustamisel anti kätte võidukarikas... neljas erinevas jupis. Meisterdasin ta hiljem kodus kokku.

Ja üle tüki aja kirjutama ajendas mind eile toimunud Tartu MV orjenteerumises. Nimelt otsustasin viimasel hetkel, et osalen ka meistrivõistlustel, et teen teadlikult lühema trenni, sest pühapäeval on raske võistlus - Rattaralli. Nimelt jookseb H-40 klass meistrivõistluste raames päevaku teist rada. Sain stardiajaks 17.59 ja stardis paigutas hr. Oras mind õige koha peale, kus kilekotis tagurpidikeeratult kaartid H-40 , N-21. Start antud, panin punuma. Kolmanda punkti( 64) juures kohtasin tavapäevakut tegevat Priit Pääslast ja rõõmustasin, et nüüd ainult vajutan, ei mingit orienteerumist. Tagant jõudis järgi ka Roman Kattai, kes samuti H40 peale mind startis. Priit ronis mäkke ja võttis peale tippu üleval olnud punkti, mina vaatan, et mul sellist kaartil pole. küsisin veel Priidult, et ta jookseb ikka teist rada, tema kinnitas, et jah. Kuna edasine suund klappis, siis mõtlesin, et meistrivõistlustel punkt vahele jäetud, et nii lihtne poleks punktist punkti joosta. Tee etapp - Roman jäi maha. Võtan Priidu järel järgneva( 70) punkti ja rohelissa. Priit libiseb eest. Iseseisvalt sooetapid, raiesmik ja punkt 72. Vaatan, et tuleb hea jooksuga noormees, suund klapib, mina konksu. 73 sobib, 74 sobib samuti, seltskonda lisandus tagant tulnud Timo Sild. 75, 76 jooksevad kõik samas suunas. Hoian pilku kaardil ja küsin endalt, miks Sild teisel rajal ja hakkan oma kaarti uurima. Ja leian legendirealt ülalt H-21 7,8 kM. Kõik, moraal kukub, mõistus keeldub aru saamast, et olen ju H 40 ja kaart H 21. Kohtan veel Romani, kellelt küsin, mis kaart tal, tema vastu Teine rada. Ekslen lõpuni. Finišis ütlen, et H-40 aga kuna kaart vale, siis pange H21 arvestusse. Et asi ikka täis raha eest ja ma muidu ju jooksengi esimesel rajal. Aga kui saatus nöögib, siis täiega. Täna protokolli vaadatas avanes hoopis teine pilt.