Seekord siis Kolgakülas. 
Martti pani MediS-i blogisse ka kaartid ülesse ja mina pajatan muust.
Kolgakülla jõudsime õigel ajal. Ettevalmistusteks jäi aega 55 minutit ja sellist kiirustamist, kui Pannjärvel, ei olnud. Vaatamata sellele jõudis Martti starti ikka viimasena. Aga see selleks.
Meeskonna moodustasime Aigariga, sest Kristjan ikkagi loobus võistlusele tulemast.
Peale starti joonistasime jooksukaardile täiesti normaalse ringi( enda võimeid arvestades) ja asusime seda realiseerima. Esimesse punkti minekul oli raskusi kaarti mastaabiga kohanemisel, kuid natukese aja pärast saime punkti kätte. Teine punkt oli laudas. Kuna eelnevad võistlejad jõudsid just laudast välja joosta, siis tuli omal ka pool lauta läbi otsida, enne, kui punkti kätte saime. Ja nii mööda plaanitud rada. Seekord tundus rajal rohkem seikluslikust.
Punkt 42 - Punktipüük
Punkt 52 - Puu nõlval. Selle nõlva juures asuva kanjoni läbimine oli paras seiklus.
Punkt 58 - Jõe kohal. See punkt vajaks eraldi rääkimist. Nimelt on tegemist vana Nõmmeveski hüdroelektrijaama toitekanaliga, mis tugedel üle jõe kulges. Ja sinna ülesse oligi punkt paigaldatud. Punkt võetud, oli küsimus, kuidsa alla saab? Ära tuli kasutada turbiinile suunduv toru. Siit ka mõned viited sellest ehitisest: sügisene pilt, Looduskaitse probleemid,
Väljavõtted ka internetiavarustest:
1. Nõmmeveski hüdroelektrijaam rajati 1924. aastal ning hävis põlengus 1964. aastal. Looduskaitseala loodi sinna kanti 50-ndate aastate lõpus.
Lahemaa looduskaitsjad väidavad, et elektri tootmine kahjustab haruldase linnu —vesipapi— elu ja tegevust. Nõutakse ka kalatrepi ehitamist.
Sõnumitooja küsimusele, kas ja kuidas vesipapp elas selles piirkonnas 1964. aastani, kuni elektrijaama põlemiseni, vastas rahvuspargi loodushoiuspetsialist Imbi Mets, et ei tea, tema tuli Lahemaale töötama hiljem.
Lahemaa looduskaitsjad väidavad, et elektri tootmine kahjustab haruldase linnu —vesipapi— elu ja tegevust. Nõutakse ka kalatrepi ehitamist.
Sõnumitooja küsimusele, kas ja kuidas vesipapp elas selles piirkonnas 1964. aastani, kuni elektrijaama põlemiseni, vastas rahvuspargi loodushoiuspetsialist Imbi Mets, et ei tea, tema tuli Lahemaale töötama hiljem.
2. Vaatamist väärt on ka kanjonis kunagise vesiveski kohal olnud hüdroelektrijaam, mis andis elektrit lähedal asuvale (3 km) Joaveski puupapivabrikule. 1960-ndatel aastatel põles elektrijaam maha, kuid selle varemed ja betoonvaiadele tõstetud betoonsängis juurdevoolukanal jäid. Kanalist immitsev lubjanõrg kasvatab selle põhjal ehtsaid stalaktiite. Viimasel ajal on hakatud pidama sellegi väikese hüdroelektrijaama taastamise plaane, kuid "roheliste" vastuseis sellele on küllaltki üksmeelne.Kalle Suuroja. Eesti joad. Tln., 2003
Vot selline punkt nr.58
Punkt 56 - üks rakettide stardiplatvormidest. Tegemist oli ikkagi Nõugugudr armeest jäänud likurmasinate kaitsevallidega. Kui masin seisis vallide vahel, siis tõmmati maskeerimisvõrk peale ja õhust oli seda suht raske märgata.
Punkt 40 - Puu jõe kohal. Selle punkti võtmiseks tuli lihtsalt läbi jõe sumada ja puule ronida.
Jooksuosa realiseerisime peaaegu täielikult v.a. punkt 33, mille telliva ajapuuduse tõttu võtmata jätsime.
Vahetusalas õhupallidega mängimine meil ebaõnnestus.
Ratas.
Seekordse võistluse valulapseks said rattapunktid.
Punkt nr. 45 - vundament, ei andnud ennast pikka aega kätte.
Ja punkt 22 keeras meile üldse selja ja saatis meid Loksale. Aga kuna Loksat meile antud kaartil ei olnud, siis tuli teeviitasid kasutades tagasi tulla. Vaatamata pisikestele ebaõnnestumistele tegime ülejäänud osa rajast kiiret sõitu ja läbisime mõnedki punktid. Kahjuks hilinesime finississe 1,14 minutit ja saime seega kaks trahvipunkti.
Peale sõitu küsisin Kajalt, et kuna Keenist lõpuni kirjutab, kuid vastus jäigi saamata.
Panen juurde ka mõned pildid, eks te ise vaadake.
No comments:
Post a Comment