Olen oma blogi pikalt unarusse jätnud, kuid üritan nüüd kirjutada vahepealsetest sündmustest.
Sellel aastal osalesin siis juba kaheksandat korda TJM-l. Olen selgeks saanud, et sellistele suurüritustele minekul ja tulekul on etem kasutada ühistransporti. Ja nii saigi pühapäeva hommikul seljakotiga Vanemuise alumise parkla poole sammutud. Rahvast murdu. Tuttavatest nägudest Ainelo`d, Udo Lüüs teisepoolega ja veel mõned Ilvese dressis. Ja ette sõitis üks buss.
Rahvast muidugi jupp rohkem, kui ühte bussi mahub, kuid ei tekitatud paanikat, et mina jään maha, vaid arutati avariiplaani, kelle autoga siis minna tuleks. Õnneks enne bussi kummistamist saabus parklasse veel üks buss ja rahvas rahunes, kõik said pileti ja sõit võis alata.Bussis hakkasin uhkustama oma selleaastase supernumbriga - 777. Millepeale Udo võttis oma numbri välja, kuhu oli nimeliselt kirjutatud Lüüs. Sellepeale ei mõistnud ma midagi kosta, vaid küsisin, et kust stardigrupist sa siis stardid. Ja Udo vastas: Sellise kogemusega mees valib stardigrupi enesetunde järgi.
Otepääl oli tuul, külm ja pilvine. Mõnel hetkel päike küll piilus, kuid hirm oli nahas, et külmetab jooksul päris ära. Aga ilm muutus ja kui stardihetkel veel oli kahtlusi, siis lõpus jagus päikest juba kõigile.
Jooksust siis niipalju, et ütitasin kontrollida pulssi. Et üle 175 ei lase, sest kogemused on näidanud minu võimet ennast lolliks joosta. Eriti, kui mõnele tüdrukule sappa saab. Alguses lõigi pulss 187 peale ülesse, peale mida võtsin hoo maha. Lõpetamisel keskmine pulss 173 oli mulle täielikult rahuldav. Lõpus tegin veel venitusi ja tuntsin ennast rahulikult.
Häirima jäi korraldajatepoolne supijagamatus finišis.
Niipalju siis TJM-st.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment