Viimati jäi jutt neljanda aprilli sündmuste juurde pidama. Aga ega aeg seisma jäänud. Ja maraton lähenes hirmsa kiirusega. Teiseks katseks maratoniks valmistumisel sai pühapäev 12 aprill. Seekord siis koosseisus Kaido-Kaili süstal, Aivar-Martti kanuul. Korraldajateks Matkajuhid.
Algus samast kohast Paidra sillast kuni Reo sillani. See lõik on Võhandu maratoni kõige tehnilisem osa. Ja seda me kogesime juba eelmisel korral. Muidugi oli rahvast rohkem, kui meie neli, kuid kuna mina neid otseselt ei tundnud, siis ütlen, et kokku oli 6 meeskonda.
Päev algas instruktaažiga.
Kõik juhendatud, siis läksime veele. Ja vett oli palju. Mässlev. Vahutav.
Sõit läks sellel korral paremini. Ümber ei läinud keegi.
Paidra sillast Leevini oli asi rahulikum. Mõned kiiremad voolukohad, sillakohad, kus tuli väljuda sõiduvahendist ja maad mööda takistusest mööduda. Sillakohad, mille alt läbisõites koerad tahtsid mütsi peast ampsata. Peale Leevi tammi tehti veelkord juhendamine ja siis tehniline osa. Läbisime kõik need ohtlikud S-kurvid, kus lõpus surutakse vastu perve ja võetakse kallast sõiduvahendiga kaasa. Kärestikukohad, tammilaskumised, kus langusel tekkiv veelaine poole oma kõrgusest kanuusse poetab. Tammikohad, mille laskumine lõppeb järsu pöördega ja pöörde kohale tekib veevoolude kiiruse erinevus, mis sõiduvahendit ettearvamatus suunas kallutab.
Üle puude ronimised, mille puhul veevool võib takerdunud süsta lihtsalt kummuli keerata.
Sõidu pikkuseks jäi vist 24 km.
Ja siis maraton.
Maratonil toimunu osas tuleks vist kirjutada omaette raamat. Aga lühidalt....
Start kell 7.00. Tamula paate täis. Jõudu vee küllalt. Kihutasime Kaidoga kohe hooksalt minema.
Möödusime Marttist-Aigarist ja Tamulast väljumise hetkeks olid sõiduvahendid pikaks reaks veninud. Tamulast väljapääs kulges mööda kitsast kanalit, kus madalama veeseisu korral oleks vist põhjapeale kinni jäänud. Edasi läks juba ladusamalt. Jõel laiust küllalt, oleks ainult jõudu.
Sellel osal möödusid meist kiirema libisemisega kajakid. Meie möödusime kummipaatidest ja tahavaate peeglite ja muusikakeskusega varustatud sõudepaadist ''Võhandu Hundid''.
Ilm igatahes oli seiklusspordile sobilik. Stardi hetkel sadas lund, poolel Paidra teel sadas rahet, nii, et suu ja silmad täis. Vahepeal sai päikest, nii et võttis laulugi lahti:
Päikene, väikene, paistab minu süstale.
Sõuame, sõuame, Tamulast me Tartusse.
Tartusse me muidugi ei jõudnud. Raskused tekkisid juba paljalt Võõpsugagi.
Paidra tammist üle minnes ei olnud veel vigagi. Leevis sõin kaks suppi ja ei olnud ka veel eriti hull. Aga Leevakul olid käed juba krampis, ja külmunud, Räpina tammil käisid ka jalad juba ringi.
Poleks Kaido õde abiks olnud, oleksingi sinna tammile jäänudki. Aeru hoidmisest olid sõrmed krampis. Sõrme sirgestamisel tekkis tunne, et nüüd murduvad.
Aga enne lõppu jagati veel tuult, lainet ja külma. Finišisirgel võistlesime ühe kanuuga, kes kiiruses küll alla jäi, kuid kompenseeris selle rammimistehnikaga. Ja süstaga kanuu vastu rammimisel jääb süst alla. Siit ka paarisekundiline kaotus.
Aga enne lõppu jagati veel tuult, lainet ja külma. Finišisirgel võistlesime ühe kanuuga, kes kiiruses küll alla jäi, kuid kompenseeris selle rammimistehnikaga. Ja süstaga kanuu vastu rammimisel jääb süst alla. Siit ka paarisekundiline kaotus.
Lõpupiltidel oli ainuke, kes veel naeratas Aigar.
Niipalju siis Võhandu maratonist.
Niipalju siis Võhandu maratonist.
Hea oleks lugeda ka Kaido nägemust sellest üritusest ja järgmise aasta plaanidest.
Järgneva kirjutise sisu on XDream Ardus. Aga sellest juba mõni päev hiljem. Ja siis juba Seiklusporr'i nime all. 
No comments:
Post a Comment