Kuna oleme otsustanud Kaidoga osaleda Võhandu maratonil. siis sai laupäeval 04.04 tehtud üks treeningsõit. Välja sai valitud süst nr. 0 ja ära kuulatud korraldajatepoolne pikem instruktaaž.
Ja siis veele. Vett muideks on nigu muda. Muda on ka nigu muda, aga see ei puutu praegu asjase.
Süsta juhtimine on natuke komplitseeritum, kui arvatud, sest tüüri keeramisele reageering on hilistusega ja kõik sõltub ka süsta kiirusest.
Sõitu alustasime Paidra silla juurest. Esimeste meetrite järel selgus, et riietus oli liiga soe.
Peatusime hetkeks ja võtsin dressipluusi alt vähemaks. Selleks hetkeks olid teised kõik mööda kihutanud. Tegime siis tiba tempot ja ühest paatkonnast möödudes läksime puuvõrast läbi, kus oksad võtsid Kaido mütsi oma hoolde, ning poetasid selle vette. Kaido sai mütsi küll kätte aga juba märjana. Ise veel kiitis, et jahutus kohe olemas. Üks sild oli veel korralikult madalal, et ronisime süstast välja ja läksime maadmööda ringi. Maapeal reguleerisin veelkord jalatugesid, et ikka parem ja mugavam saaks. Ja siis hooga Leevi sillani. Leevi silla platvormil tegi instruktor kõikidele veelkord instruktaaži, et edasine on ohtliku ja petliku veega lõik.
Ja uuesti veele. Kiireloomulise pöörde juures põrutasid kaks esimest süsta perve kinni, üks süst võttis kaasa natuke kaldaliiva ja üks mees kaotas mütsi. Mütsi püüdsime kinni ja andsime üle.
Ja saabus saatuslik kärestiku koht. Kärestikust laskumisel jäime viimaseks ja peale kärestikku nägime, et üks süst oli ümber läinud. Tõmbasime kiirelt kaldasse. Järgnev tegevus toimus suht kiiresti. Süstas olnud neiu oli vette ulatuvatesse okstesse kinni jäänud ja ei pääsenud liikuma, et välja ujuda. Teha tuli midagi ja lähimad olime meie Kaidoga. Otsustasime vastuvoolu ringiga neiuni sõuda. Et süsta pikki voolu hoides neiut aidata. Kuid vesi on ettearvamatu. Kärestikust tulev voolukiirus oli suurem, kui meie sõuda jõudsime ja süsta ei õnnestunud enam pikku voolu keerata. Vool surus meid küljega vastu neiut kinnihoidvaid oksi ja edasi olime ise pea alaspidi vee all. Hea selle asja juures oli see, et pöörlev süst tõstis neiu ülesse ja ta sai vabaks.
Edasi tuli juba omal kaldale ujuda. Süst õnnestus küll õiget pidi keerata, kuid kuna ta oli vett täis, siis ei õnnestunud teda kinni hoida ja allavoolu ta läkski.
Instruktor kutsus kohe varuauto välja, meie väänasime riideid ja sikutasime esimese ümberläinud süsta veest välja. Külm oli küll. Pole ju mina varem kunagi neljandal aprillil ujumas käinud.
Hea oli see, et Kaido pool Tilsis kohe sauna sai.
Ei kujuta ette, mis veel päris maratonil saama hakkab.
Asjast veel siis niipalju, et sain täna kätte dressipluusi, mis kanuus oli. Matkajuhid olid kanuu allavoolu ikkagi kätte saanud. kadunuks jäid kindad, mis taskus olid ja müslibatoon, mis allavett minema ujus.
Matkajuhid olid korraldajatele teate andnud, et see vetteulatuv puu saaks võistluseks maha võetud. Arvatakse, et vesi püsib kõrge veel selle nädala lõpuni ja siis hakkab langema. Võibolla jõutakse korrastada ka teisi ohtlikke kohti. Loodame.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
võib ainult loota, et kahe nädala pärast on väljas soojem ja vesi ka sellevõrra. Üritame võimalusel kaldalt tuge pakkuda ;)
Minu kirjeldus ümberminekust.
Lauri veskist sõitsime alla viimastena. Juba kaugelt nägime, et üks süst on ümber läinud. Tammist alla tulles nägime tütarlast puuoksast kinni hoides vees voolu käes hulpimas. Aivar tahtis kohe appi minna, aga mul puudus ettekujutus, kuidas seda abistamist läbi viia. Tüdruk hõikas appi... Randusime tütarlapse kõrval vastaskaldal. Õnneks nägime kohe ka matkajuhte kohale jooksmas. Hõikasid tüdrukule, et lase oksast lahti. Tüdruk hõikas vastu, et ei saa, on oksa külge kinni jäänud.
Seejärel saatsid matkajuhid meid tüdruku juurde, et me prooviksime aidata, kui meil ei õnnestu, siis üritab üks matkajuhtidest ujudes tüdrukule appi minna (sellise vooluga oleks ujumist ilmselt pidanud veski juurest alustama, et tüdrukuni jõuaks).
Tõmbasime natuke vastuvoolu ja siis keerasime allavoolu ja jõudsime oksani, kus tüdruk rippus, süst aga osutus risti vooluga olevaks ja enne kui arugi sain, oli süst ümber. Aga vähemasti kasu sellest oli, ümberläinud süst tõukas tütarlapse oksa küljest lahti.
Mina rippusin mõnda aega oksa küljes, vist üsna mittemidagi mõistva näoga.
Siis lasin ennast kah vette ja lasin ennast voolul teistele järele viia. Haarasin veel ühe mõla veest kaasa, et varustus kaotsi ei läheks ja saaks pärast edasi sõita.
Matkajuhid hõikasid, et minge kaldale. Tüdruk oli kaldaäärse puu juurde jõudnud, kõhuni vees, aga kurtis, et ei suuda jalgu veest välja tõsta (vool tahtis jalgu edasi viia). Aitasin jalad jõe põhjast välja sikutada.
Siis hõikasid matkajuhid, et läheksime mäe otsas olevasse talusse sooja. Mina tundsin, et mul pole eriti midagi viga, natuke joosta ja saaks edasi sõita, aga taipasin siiski tütarlapselt küsida, kas tal on külm, selle peale tuli vastus, et jah, on väga külm.
Talu juures oli suur koer ja 2 autot maja ees. Koerast saime kuidagi mööda, aga meie koputamisele ei vastatud. Siis tegin ettepaneku järgmise talu juurde joosta. Hakkasimegi minema. Kuigi mina olin tagumine, spurtis koer minust mööda ja hammustas eespool olevat tüdrukut ja jooksis siis tagasi oma maja hoovi.
Samal ajal jõudis joostes kohale üks matkajuht kuiva sulejopega. Tütarlapselt võeti välimised märjad riided ära ja ta sai sooja sulejope selga.
Siis mööda silda teisele kaldale matkaseltskonna juurde ja õige pea tuli auto, mis meid tagasi oma autode juurde viis.
Olen püüdnud tagantjärele mõelda, et kuidas oleks olnud seal päästmisel õige käitumine.
Ilmselt umbes nii, et sõuame vastuvoolu, keerame allavoolu, sõidame piki voolu puuoksa alla, mina kui eesistuja tõmban põlle lahti ja hüppan oksa peale ja üritan kuidagi tütarlast lahti saada, Aivar sõidab alt läbi või ideaaljuhul üritab oksast kinni hoides süsta piki hoolu paigal hoida, et ka ise vajadusel appi tulla.
Matkajuhtide poolt oli tegutsemine õige, primaarne eesmärk oli tüdruk võimalikult kiiresti külmast veest välja saada ja antud tegutsemine selle tagaski.
Post a Comment