Ametlik teadaanne.

Vaatamata Alar Siku matkavõistluse stardiprotokollis näidatud soole N, ei ole ma soovahetusoperatsiooni läbinud. Kuigi ma olen sünnilt neitsi, olen ma ikkagi täisjõus mees.

X-Dream Elvas.

´´Kui korraldajad kohale jõudsid, oli parkimine juba alanud.´´

Nii võiks alustada jutustust seekordsest Elva X-Dreamist. Kuid peale mõningast parkimissabas seismist saime ka meie (Medisoft&Seiklusporr) alustada ettevalmistustega, rajale minekuks.

Kaasvõistkondadega vastastikune lõõpimine, natuke ajakohast nalja, et pauk käib 20 mintsa pärast, ning vastuhõige, et sisse lastakse juba 5 minuti pärast.

Aga 10.00 see lahti läks.

Esimese asjana oli hajutus ratastel ja kõige raskemaks osutus tähtede jagamine. Kuid kui tähed jagatud said, olid esimesed suuna kätte näidanud ja nüüd tuli lihtsalt sõita. Peale esimese punkti võtmist oli esimene lisaülessanne: Leida võiskonnakaaslane enne punkti 2. Eks selle kisakoori seas mütates saadigi lõpuks kokku ja teine punkt võetud. Kolmandasse punkti liikudes otsisime taga oma tempot, mis oli kaduma läinud.

Ja algaski jalgsi etapp. Vitipalu-Illi kaart ei ole mulle kunagi meeldinud ja ega seekordki vead tulemata jäänud. Õnneks küll suht väikesed aga siiski... Ja sellel etapil oli esimene kord, kui kohtasime metsas Suusahulle naisi. Terve edasine võistlus saigi ainult nendega rinda pistetud.

Torni ülesandel sai suunaga määratud arvatav lauda asukoht, mis osutus ka õigeks, ja laskudes meenus, et kindad jäid ratta juurde. Ai-Ai. Kämblad olid alla jõudes kuumad.

Edasine rattasõit oli puhtalt kihutamine ja kuna hullud naised koos esmaabiga möödusid meist, otsustasin enne Riia Tartu maanteed läbi metsatuka lõigata. Mitte läbi suletud vana teeosa, kus ka rattaala oli, vaid väike lõik vana ja uue tee vahel. Kahjuks lõppes teeke kraaviga ja mina sõitsin sinna täishooga sisse. Õnneks oli fortuuna seekord minupoolt ja kõik läks hästi. Lihtsalt ratta pidurid ja järsakust laskumistehnika said kontrollitud.

Järgneva jooksuetapi kohta niipalju, et jõekallas oli järsk. Väljaronimine jõest toimis ainult meeskonnatööna. Tõravere observatooriumi juures ei mõistnud noored korraldajad küsimust: Kes ketta maha pani? Ja joogipunktis sai külma jõujooki - mõtelge.(Perenaine tasane...)

Edasine ratas oli meile juba naljanumber. Nimelt otsustasime minna punkti 22 alumist teed kaudu, läbi Peedu. Ja eesimene kõrvalekalle toimus ristil, kus tuli raudtee poole keerata. Panime otse. Rain tagantpoolt röögatas, et raudteele tuleb pöörata ja meie pöörasime. Üle raudtee sõites jooksis Rainil fänn fotoaparaadiga järgi. Meie Aigariga naersime ja keerasime teistkordselt valesti. Seekord siis Peedult Elva poole. Ja kui olime mäkke ülesse sõitnud, tõmbas Aigar pidurit. Uuris kaarti ja teatas, et ikka valesti. (Naera veel fänne). Kui otsa ümber pöörasime, kihutasid meist mööda ISC TEAM ja Maret imestas, et kus me neist mööda saime. Aga ei saanudki. Uhasime juba tuldud teed tagasi, keerasime õigele teele ja punkti jõuds olid hullud naised juba kohal. Nad olid observatooriumi juures 9 ringi saanud. Ratta lõpuni loobusime orienteerumisest ja uhasime teiste järel vahetusalasse.

Kanuu: Ei ole kunagi meie tugevam ala olnud. Seda üheaegset tõmbamist ja ala-, ning ülejuhtimist tuleb veel kõvasti harjutada. Puu alla kinni sõitmine võib ikka väga valus olla. Minul vähemalt oli. Aga ümber me ei läinud, õnneks. Punktide paikapanek oli rohkem trips-traps-trull ja selle-eest saime ka trahvi 15 minutit. Kanuu lõpuosas hakkas see ühine tõmbamie juba sobituma ja möödusime uuesti hulludest.

Jooks tagasi ei võimaldanud erilist orienteerumist, kuid Vapramäe tipust panime ikka mööda. Jälle olid hullud naised need, kes meid eksitasid. sest sihile väljakeerates olid nad juba sihil, ning ega siis mõtlemist enam ole. Järgnevalt tipult tuli lihtsalt tagasi joosta. Edasisel jooksuosal lasin kogu töö Aigaril ära teha, isegi Raini sleppi võtta. Ujuma jõudes olid hullud juba vees, ja meie viitsime aega veel riietumisega. Ujumisel ei seganud meid keegi, ning lõpuosa pingutusega jõudsime Hulludele jarele. Kaotus 3 sek, kuid korraldajate pandud ajatrahvi tõttu u'üle viieteist minuti.
Etapp oli ikkagi tore.

Fotodest.

Esimesel on sõbrad-tögajad JOKA riietuses. Teisel on siis huliud naised. Kolmandal ISC TEAM ja neljandal tabasin Vahuri Inglid ilma maskeeringuta.

28. jooks ümber Pühajärve.

Sel aastal sai siis osaletud Pühajärve jooksul. Ja kohe võin öelda, et enda kohta väga hästi. Sest võrdluseks on aasta 2005 tulemus. Olin siis noor, just seeniorite hulka jõudnud ja sain tulemuseks 52,14.3. Seekordsel jooksul sain aga tulemuseks 50.08. Arvestades seda, et neli aastat tagasi oli võitja aeg 33,26.8 , seekord aga 33,44, siis oli nüüd jooks natuke raskemgi.
Natuke veel numbritest. Stardinumber oli mul 567. Lõpparuandes on koha numbriks 313.
Aga kõige tähtsam sellel päeval oli see, et sain välja terve oma perekonna. Ise jooksin ametlikult, poiss jooksis mitteametlikult 1.00.02, naine tegi mitteametlikult kepikõnni ja tütar sõitis raja läbi jalgrattal.
Seiklusporri poolt olid väljas ka Kristjan ja Andreas. Raja kõrval elas kogu melule kaasa Kadri koos Jasmiiniga.
Tänud veel Kristjanile jagatud maasikate eest, mis maitsesid peale jooksu suurepäraselt.

Naruke nalja.

Reedel 03.07.09 said kokku Seiklusporrud. Ja seoses sellega toimus ka ametlik kapist väljatulek.

Täpsem fotoseeria: Helle pildialbumist.

Ja täna avastasin internetist, miks ISC Adventure Team võistlustel alati ees on. Neil on lihtsalt tõsisemad trennikaaslased.

XT-Seiklus 04.07.09

Seekord siis Kolgakülas.

Martti pani MediS-i blogisse ka kaartid ülesse ja mina pajatan muust.

Kolgakülla jõudsime õigel ajal. Ettevalmistusteks jäi aega 55 minutit ja sellist kiirustamist, kui Pannjärvel, ei olnud. Vaatamata sellele jõudis Martti starti ikka viimasena. Aga see selleks.

Meeskonna moodustasime Aigariga, sest Kristjan ikkagi loobus võistlusele tulemast.

Peale starti joonistasime jooksukaardile täiesti normaalse ringi( enda võimeid arvestades) ja asusime seda realiseerima. Esimesse punkti minekul oli raskusi kaarti mastaabiga kohanemisel, kuid natukese aja pärast saime punkti kätte. Teine punkt oli laudas. Kuna eelnevad võistlejad jõudsid just laudast välja joosta, siis tuli omal ka pool lauta läbi otsida, enne, kui punkti kätte saime. Ja nii mööda plaanitud rada. Seekord tundus rajal rohkem seikluslikust.

Punkt 42 - Punktipüük

Punkt 52 - Puu nõlval. Selle nõlva juures asuva kanjoni läbimine oli paras seiklus.

Punkt 58 - Jõe kohal. See punkt vajaks eraldi rääkimist. Nimelt on tegemist vana Nõmmeveski hüdroelektrijaama toitekanaliga, mis tugedel üle jõe kulges. Ja sinna ülesse oligi punkt paigaldatud. Punkt võetud, oli küsimus, kuidsa alla saab? Ära tuli kasutada turbiinile suunduv toru. Siit ka mõned viited sellest ehitisest: sügisene pilt, Looduskaitse probleemid,

Väljavõtted ka internetiavarustest:

1. Nõmmeveski hüdroelektrijaam rajati 1924. aastal ning hävis põlengus 1964. aastal. Looduskaitseala loodi sinna kanti 50-ndate aastate lõpus.
Lahemaa looduskaitsjad väidavad, et elektri tootmine kahjustab haruldase linnu —vesipapi— elu ja tegevust. Nõutakse ka kalatrepi ehitamist.
Sõnumitooja küsimusele, kas ja kuidas vesipapp elas selles piirkonnas 1964. aastani, kuni elektrijaama põlemiseni, vastas rahvuspargi loodushoiuspetsialist Imbi Mets, et ei tea, tema tuli Lahemaale töötama hiljem.

2. Vaatamist väärt on ka kanjonis kunagise vesiveski kohal olnud hüdroelektrijaam, mis andis elektrit lähedal asuvale (3 km) Joaveski puupapivabrikule. 1960-ndatel aastatel põles elektrijaam maha, kuid selle varemed ja betoonvaiadele tõstetud betoonsängis juurdevoolukanal jäid. Kanalist immitsev lubjanõrg kasvatab selle põhjal ehtsaid stalaktiite. Viimasel ajal on hakatud pidama sellegi väikese hüdroelektrijaama taastamise plaane, kuid "roheliste" vastuseis sellele on küllaltki üksmeelne.Kalle Suuroja. Eesti joad. Tln., 2003

Vot selline punkt nr.58

Punkt 56 - üks rakettide stardiplatvormidest. Tegemist oli ikkagi Nõugugudr armeest jäänud likurmasinate kaitsevallidega. Kui masin seisis vallide vahel, siis tõmmati maskeerimisvõrk peale ja õhust oli seda suht raske märgata.

Punkt 40 - Puu jõe kohal. Selle punkti võtmiseks tuli lihtsalt läbi jõe sumada ja puule ronida.

Jooksuosa realiseerisime peaaegu täielikult v.a. punkt 33, mille telliva ajapuuduse tõttu võtmata jätsime.

Vahetusalas õhupallidega mängimine meil ebaõnnestus.

Ratas.

Seekordse võistluse valulapseks said rattapunktid.

Punkt nr. 45 - vundament, ei andnud ennast pikka aega kätte.

Ja punkt 22 keeras meile üldse selja ja saatis meid Loksale. Aga kuna Loksat meile antud kaartil ei olnud, siis tuli teeviitasid kasutades tagasi tulla. Vaatamata pisikestele ebaõnnestumistele tegime ülejäänud osa rajast kiiret sõitu ja läbisime mõnedki punktid. Kahjuks hilinesime finississe 1,14 minutit ja saime seega kaks trahvipunkti.

Peale sõitu küsisin Kajalt, et kuna Keenist lõpuni kirjutab, kuid vastus jäigi saamata.

Panen juurde ka mõned pildid, eks te ise vaadake.

XDream II osavõistlus Väätsal.

Olen nüüd terve nädala mõelnud, kuidas kirjeldada seda, mis võistlusel toimus. Kuidas kirjeldada massipsühoosi stardis, kus peale stardipauku kaarti lugesid ainult esimesed, sest järgnevatel ei olnud lihtsalt ruumigi kaarti lahti teha. Või kuidas kirjeldada öist rabaetappi, kus jumalad X ja Dream sosistasid kõrva, et ära sinna poole astu, muidu oled rinnuni laukas. Ja sõbrad peavad korraldajate soovitatud 10 m nööri kasutusele võtma. Või kuidas otsida valges alas keskmist kraavide risti. j.n.e. j.n.e.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, kuidas oli, pean ma alustama sellest, et jõudis kätte laupäev 27. juuni. Ja sõbrad Aigar, Rain ja Aivar läksid seiklema Kesk Eesti looduskaunisse piirkonda. Seikluskeskus oli ülesse seatud Türi-Allikul ,Pärnu jõe maalilisel kaldal, ehk siis Veskisillal.

Enne starti tahtis peajumal Taara koos käsilaste Kõu ja Piksega kogu üritusele vee peale tõmmata, kuid peale mõningat sabistamist ja ehtsat vikerkaart (topelt), Taara halastas meile ja andis võistluseks väga hea ilma. Sellest, kuidas võistlusel andmine käis, kirjutas Aigar. Mina kirjutan võistluse nendest seikadest, mis eredamalt meelde jäid.

Start. Ratturid olid, kui sigud pütis. Siit korraldajatele väike märkus, võiskondade vahe peaks olema natukene suurem.

Öine raba, kus terve raba oli tulukesi täis. Eriti siis, kui esimene ots liikus punkti 14 ja taganttulijad punkti 10.

Kanuusõit allavoolu. Vettehüpe tornist - selleaasta esimene ujumine. Kaasvõistlejad nagu koprad üle jõe ujumas. ja kusjuures korduvalt. Ja tagasiteel ise sama tegemas.

Jalgsietapi pokuralli. Kus tarnamätaste peal liikuda ei õnnestunud ja nende vahel samuti mitte. Sest kogu see läbikäinud mass oli kõik poriseks sõkkunud. Ja ühe koha peal oli pokuga jalgpalli mängitud.Pokudest on lähemalt kirjutanud Ann Marvet.

Veealad, kus esimest korda elus sai eskimot mängitud. Ei õnnestunud.

Ja muidugi viimane etapp, kus vaatamata peaaegu koomas võistkonnakaaslasele õnnestus saavutada 14. etapiaeg.

Kuna minu fotoaparaat ei ole veekindel, siis lisan juurde enne starti tehtud fotod.

Nendel fotodel valmistuvad siis rajale minekuks Rain ja Aigar.

Siin aga sain objektiivi Vennad Taivered, kes tulid auhinnalisele viiendale kohale. Poleks Ilmar nende liikumist takistanud, siis oleksid nad vist esimesekski ennast paugutanud.

Aasta suursündmus - Keen 36 h.

Tehtud.
Uskumatu, kuid tehtud.
Eelugu selline, et Kristjan ja Mihkel otsustasid katsetada, kas nad on võimelised 36 h järjest liikuma. Ja kui nad ühel hetkel kolmandat võistkonda otsisisid, mainisin Kristjanile, et olen huvitatud. Kogemus oli mul paarilt eelnevalt ICEBUG-ilt. Kahjuks mitte kõige paremad.
Otepää IB oli minu laeks 21 h ja väga palju kukkumisi rattaga. Selletalvisel aga ainult 17 h, villis tallaalused ja mahatulevad varbaküüned. Vaatamata sellele pakkusin end välja. Ma küll ei uskunud, et tipptegijad Kristjan ja Mihkel mu kampa võtaks, kuid välja me läksime ja ühise võistkonnanime Seiklusporr all. Kahtlesin veel, kas põlved kannatavad kogu seda mahvi välja, kuid ikkagi istusin reedel Kaido autosse ja sõit Saaremaale algas.
Saaremaal tegin kaasa Medisofti ettevalmistusprogrammi enne võistlust ja seetõttu jäid oma võiskonnaga koostööküsimused lahendamata, sest Kihelkonna koolimajja jõudsime 0,5 h enne bussi väljumist starti. Aga kokku saime ja starti liikusime juba õigel ajal.
Start:
Start anti millegipärast kahepaugulisena. Arvatavasti selleks, et esimene Eestlastele ja teine Lätlastele. Aga võibolla ka mingitest lennuvälja protseduuridest tingituna???
Esimene osa koosnes rulluisust. Ja rulluisutamine toimus Kuressaare lennuväljal. Kristjan oli välja tulnud suuskadega ja kuna mina kaardilugemist enda kanda ei võtnud, siis liikumine järgnev. Mihkel luges kaatri, mina komposteerisin punktid ja Kristjan chillis.
Peale lennuvälja liblikate läbimist suunati meid rullidel Kuressaare Ordulinnuse juurde.
Mõningad kruusatee lõigud ja põrisev asfaldilõik. Kuid kohale jõudsime. Ordulinnuse juures sai rullid jalast ja jooksule.
Jooksust ma eriti palju ei mäleta, kui ainult seda, et ühel hetkel ronisin linnuvaatlustorni ja Kristjan Mihkliga kutsusid mu tagasi, et punkt asub raja lõpus, siis jälle, et ikkagi torni tipus.
Ja nii nad jooksutasidki mind. Jooks lõppes Suurlahe ääres, kus algas kanuu.
Kanuu.
Sellises koosseisus ei olnud me kunagi varem sõitnud. Ja ega see kanuu koostöö meil kõige paremini sujunud. Mihkel tutvustas aeru vahetamise tehnikat, kuid minu juhtimine oli ikkagi suhteliselt sika-saka. Ja ega Suurlaht pole ka päris laht vaid väga madalapõhjaline looduse poolt kujundatud sisejärv. Kriitiliseks läks asi siis, kui istusime punkti 27 juures roostikus ja ühtegi lootuskiirt ei paistnud. Pöörasime juba otsa ringi, et ei peagi kõiki punkte võtma, kui mulle tundus, et kaldas olev abajas meenutab kraavi suubumist. Siis sai kanuu kaldasse tõmmatud ja punktid 27, 28, 29 jalgsi võetud. Punktis 27 kohtasime Twisterit, kes samuti oli jalgadele asunud. Jalgsietapp läks juba huvitavaks, sest esimene öö oli möödas ja Kristjan hakkas igasuguseid imelikke asju nägema. Esimesena mainis ta mäkra, seejärel hirve. Et noh jooksis üle tee. Me rääkisime küll mõni hetk enne maaleminekut Hirv Eleriga Ekstreempargist, kuid et ta üle tee oleks jooksnud.... Kuid kui Kristjani kotist said välja otsitud Gerimax´i nätsud guaraanaga, siis selgines ka Kristjanil silm ja seiklus jätkus. Punkt nr 30 sai jälle kanuuga võetud. Sõitsime Mihkliga kaldasse ja Kristjan läks punktile järgi, kuid kahjuks lõppprotokoll seda võttu ei kinnita. Ju ta magas veel natuke. Järgmisena forsserisime Nasva jõge.

Ratas.

Ratas on teine osa, millest ma eriti ei mäleta. Kui korraliku teekattega lõikudel suutsin teistega sammu pidada, siis metsavaheteedel ja põldudel pidid teised mind järgi ootama. Meenub ainult nina, torn, punker j.n.e. Enne Atla küla nägime ilusat suurt rebast. Atla bussipeatuses tegime järjekordse toidupausi. Ja kui jõudsime viimasesse rattapunkti enne Vilsandi trekingut, vaatasin ma endale otsa ja tegin põhjaliku analüüsi. Kaasavõetud söök oli otsas, jook oli otsas. Kui ronida vette ja teha, korraldajate sõnul, 30 km treking läbi, siis tagasi jõuame pimedas ja näljas. Ja teist päeva sellel pinnal vastu pidada??? Ajasin sõrad laiali ja teatasin teistele, et mina Vilsandile ei roni. Vedelesime linnuvaatlustornis ja võtsime päikest, siis läksime alla ja ütlesime korraldajatele, et sõidame edasi. Nemad kohe, et lisaülessanne - nimekirjade koostamine. Sellest ma lähemalt ei räägi, kuid Mihkel kirjutas sellest oma blogis. Kuid hea oli see, et Kihelkonnas saime poes ära käia. Uued joogid,natuke sööki, vahetatud sokid ja uuesti rajale.

Edasine tempo oli võrreldav juba Medisofti omaga. Sest esimest korda(peale starti) nägime neid punktis 22. ja viimast korda nägime nende tagatulesid punktis 59. Lihtsalt meie keeldusime ujumast järvesaartel asuvate punktide juurde, mida Kaido aga tegi. Peale 59-ndat punkti MediS-i omad aga ärkasid ja järgmine kohtumine toimus juba rogainil. Huvitavad olid veel punktid 44, kus tuli laskuda tornist ja 43, kus tuli puuotsas punkt komposteerida. Kitsed, keda me pühapäeva koidikul kohtasime olid juba tõelised. Samuti rogainil kohatud hirv.

Märkida tuleb veel tandemisõitu Siiriga, korstnapühkijat pühapäeva hommikul kl. 7.00 Kihelkonnas korstna otsas.

Finišis oli Kaido esimene, kes meid tervitas ja imestas, et me 36h vastu pidasime.

Aga pidasime.

Lõpust veel mõned märked.

Kui kuulsin, et Minn katkestas, rõõmustasin, et ära panime. Päev hiljem ISC blogi lugedes mõistsin ma tagamaid ja täielik austus.

Panen juurde ka mõne pildi lõpetamiselt

Siia juurde ka link tulemustele
http://www.matkasport.ee/pages/KEEN36hmatkasport2009!OpenDocument

ja lõpetuseks selgitus, miks mulle seiklussport meeldib. Link fotole.

Eraldi peatükki väärib jutustus sõidust Kihelkonnast Tartusse. Kus Kaido Kuressaare ringteel tahtis mulle südamerabandust tekitada. Aga see on juba suvise telklaagri lõkketule jutt.

Tartu Rattaralli 2009.

Läbi tehtud.
Maanteeratta laenasin Kristjanile. Siit ka minu ratta parim tulemus 401. Ise sõitsin maastikurattaga. Aeg 4.18, olen rahul. Teades, et eelneval päeval sai 5 h metsas mütatud polegi nii paha.
Tähelepanekud;
1. Grupisõit kestis kuni Liivani.
2. Valgjärve mägesid üksi läbida on üsna kurnav.
3. Uus grupisõit Otepäält Tatra oruni - väga hea.
4. Vaatamata heale enesetundele ei maksa kunagi pika puuga teistele panema minna.
5. Pika puuga panemisele järgneb haamer.
6. Haamrist kosumine kestab 5 km.
7. Lõpp hea- kõik hea.

X-team Pannjärvel 30.05.09

Järgmine tõsisem tegevus oli siis X-team.

Info selle võistluse kohta oli küll lühiajaline, kuid otsustasime omaltpoolt välja panna võistkonna Seiklusporr. Seekord siis koosseisus Aigar, Kristjan ja mina. Mõned päevad enne starti tegi Kristjan otsuse, et ta panustab ikkagi Tartu Rattarallile ja X-teamil ei osale. Täiesti arusaadav otsus. Arvestades ka tema tulemust - 401. Kahjuks ei leidnud me Aigariga enam selleks hetkeks asendusliiget ja otsustasime minna kahekesi.

Ja nii saigi siis laupäeva hommikul punt kokku ja Pannjärvele liikuma hakatud.

Punt = Seiklusporr + Medisoft. Väike viide ka Medisoftile http://medisoftat.blogspot.com/2009/05/xt-seiklus-pannjarvel-30052009.html

Ettevalmistused stardiks nägid välja sellised:

Ja pildile jäi ka võitkond nr. 23 koosseisus Tiit Tähnas, Margus Marrandi,

Stardis saime kaartid ja hakkasime Aigariga planeerima. Kui võrdlesime jooksu ja ratta kaarte, selgus, et paljud punktid kattuvad. Ja tegime väga hea plaani. Isegi suurepärase. Ja kui peale 10 minutilist kaardi joonistamist ja planeerimist rajale saime, selgus, et planeering ei pea paika. Nimelt osutus minu minu füüsiline vorm plaanitust nõrgemaks ja sellega pidurdasin pidevalt Aigari liikumist. Aga kuna ma teatsin, et järgneval päeval lähen ma Tartu Rattarallit sõitma, siis ei pingutanud ma ka 110 %.

Paar märget, mis jäi kõvade vahele kohisema.

1. Kraavid tuleb tõsisema tulemuse saavutamiseks forseerida.

2. Suurkillustik rattarajal peksab käed ära ja aeglustab kõvasti minu liikumist.

3. Enne võistlust on mõtekas süüa...

Kokkuvõtteks jäin mina päevaga rahule.

Miks ma Maikuu keskel jooksmisega ei tegelenud.

Maikuu keskmine nädalavahetus oli suurepärase ilmaga, kuid mina ei osalenud ühelgi spordivõistlusel. Nimelt tuleb aegajalt leida aega ka teiste huvide jaoks. Ja nii planeerisingi nädalavahetuse 15-17 mai oma teisele hobile. Siit siis ka väike link piltidele.
http://www.wado.ee/galerii08-09.html

Tartu Jooksumaraton 10.05.09

Olen oma blogi pikalt unarusse jätnud, kuid üritan nüüd kirjutada vahepealsetest sündmustest.
Sellel aastal osalesin siis juba kaheksandat korda TJM-l. Olen selgeks saanud, et sellistele suurüritustele minekul ja tulekul on etem kasutada ühistransporti. Ja nii saigi pühapäeva hommikul seljakotiga Vanemuise alumise parkla poole sammutud. Rahvast murdu. Tuttavatest nägudest Ainelo`d, Udo Lüüs teisepoolega ja veel mõned Ilvese dressis. Ja ette sõitis üks buss.
Rahvast muidugi jupp rohkem, kui ühte bussi mahub, kuid ei tekitatud paanikat, et mina jään maha, vaid arutati avariiplaani, kelle autoga siis minna tuleks. Õnneks enne bussi kummistamist saabus parklasse veel üks buss ja rahvas rahunes, kõik said pileti ja sõit võis alata.Bussis hakkasin uhkustama oma selleaastase supernumbriga - 777. Millepeale Udo võttis oma numbri välja, kuhu oli nimeliselt kirjutatud Lüüs. Sellepeale ei mõistnud ma midagi kosta, vaid küsisin, et kust stardigrupist sa siis stardid. Ja Udo vastas: Sellise kogemusega mees valib stardigrupi enesetunde järgi.
Otepääl oli tuul, külm ja pilvine. Mõnel hetkel päike küll piilus, kuid hirm oli nahas, et külmetab jooksul päris ära. Aga ilm muutus ja kui stardihetkel veel oli kahtlusi, siis lõpus jagus päikest juba kõigile.
Jooksust siis niipalju, et ütitasin kontrollida pulssi. Et üle 175 ei lase, sest kogemused on näidanud minu võimet ennast lolliks joosta. Eriti, kui mõnele tüdrukule sappa saab. Alguses lõigi pulss 187 peale ülesse, peale mida võtsin hoo maha. Lõpetamisel keskmine pulss 173 oli mulle täielikult rahuldav. Lõpus tegin veel venitusi ja tuntsin ennast rahulikult.
Häirima jäi korraldajatepoolne supijagamatus finišis.
Niipalju siis TJM-st.

Xdream Ardus aastal 2009.

Juturaamatu 15. peatükk jutustab sellest, kuidas Tartu mehed Ardus käisid.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et sõpruskond Seiklusporr istus talvisel ajal Kaido juures saunas ja arutas kevadisi plaane. Ja selgus tõsiasi, et nii enam edasi minna ei saa.
Kaido oli otsustanud pühenduda suurematele üritustele ja dreami toetada ainult vajadusel. Nii saidki komplekteeritud kaks võistkonda: Seiklusporr - Mihklist, Marttist ja Kristjanist. Siin ka foto nendest enne starti

Ja Medisoft&Seilusporr - Aigarist, Rainist ja Minust.
Nii olidki 26.04.09 nimetatud võistkonnad Ardus võistluskeskuses. Kuna Mihkel tuli Tallinna poolt, siis võttis ta, oma masinaga, meile sappa vahetult enne võitluskeskust. Kui parkimisjuhendajad olid meid paika juhendanud, jooksis meile ligi ükks neiu, kes teatas, et ei saanudki meie kõrvale parkida. Minu küsimuse peale, kas ma tunnen teda, hakkasid kõik naerma, sest selgus, et tegemist oli Mihkli tuttavatega. Ja nagu selgus, siis väga hakkajate tuttavatega, kes kaardialuseid lillepottidest meisterdavad

Tublid.
Edasi valmistusime stardiks. Tavaprotseduur: kaardialused, ketiõlid, tossupaelad, pulsivööd, joogipõied, odomeetrid, energiageelid, kompass, SI pulk..... ja starti. Kõigest, mis toimus stardis, rajal, lisaülesannetel on kirjutanud juba paljud. Lisaksin lihtsalt, et kõige raskem on leida esimene punkt. Orienteeruma peavad kõik tiimi liikmed. Kraavi ületusel tuleb arvestada rinnuni sissevajumisega. Punktist punkti minemine ei ole alati kõige otstarbekam. Kahe metalli eraldamine sujub alati rahulikult võttes kiiremini. Kui ei tea, mida teha, järgne teistele tiimidele.Kui maastik meenutab Otepääd, käitu ka vastavalt. Rahulik planeering säästab aega ja energiat. Grupi sõidukiirus sõltub tuulessõidust. Trapetshüpe pärineb tsirkusest. Kanuu on kergsõiduk ja vajab A kategooria juhiluba. Wilhelm Telli minust ei saa ( I am Wilhelm Tell, I am Robin Hood, I am sorry). Lõppkokkuvõttes jõudsime lõppu. Aigar, Rain ja mina.

Kõik,mis seotud Võhandu maratoniga!

Täna on siis 25.04.09.

Viimati jäi jutt neljanda aprilli sündmuste juurde pidama. Aga ega aeg seisma jäänud. Ja maraton lähenes hirmsa kiirusega. Teiseks katseks maratoniks valmistumisel sai pühapäev 12 aprill. Seekord siis koosseisus Kaido-Kaili süstal, Aivar-Martti kanuul. Korraldajateks Matkajuhid.

Algus samast kohast Paidra sillast kuni Reo sillani. See lõik on Võhandu maratoni kõige tehnilisem osa. Ja seda me kogesime juba eelmisel korral. Muidugi oli rahvast rohkem, kui meie neli, kuid kuna mina neid otseselt ei tundnud, siis ütlen, et kokku oli 6 meeskonda.

Päev algas instruktaažiga.

Kõik juhendatud, siis läksime veele. Ja vett oli palju. Mässlev. Vahutav.

Sõit läks sellel korral paremini. Ümber ei läinud keegi.

Paidra sillast Leevini oli asi rahulikum. Mõned kiiremad voolukohad, sillakohad, kus tuli väljuda sõiduvahendist ja maad mööda takistusest mööduda. Sillakohad, mille alt läbisõites koerad tahtsid mütsi peast ampsata. Peale Leevi tammi tehti veelkord juhendamine ja siis tehniline osa. Läbisime kõik need ohtlikud S-kurvid, kus lõpus surutakse vastu perve ja võetakse kallast sõiduvahendiga kaasa. Kärestikukohad, tammilaskumised, kus langusel tekkiv veelaine poole oma kõrgusest kanuusse poetab. Tammikohad, mille laskumine lõppeb järsu pöördega ja pöörde kohale tekib veevoolude kiiruse erinevus, mis sõiduvahendit ettearvamatus suunas kallutab.

Üle puude ronimised, mille puhul veevool võib takerdunud süsta lihtsalt kummuli keerata.

Sõidu pikkuseks jäi vist 24 km.

Ja siis maraton.

Maratonil toimunu osas tuleks vist kirjutada omaette raamat. Aga lühidalt....

Start kell 7.00. Tamula paate täis. Jõudu vee küllalt. Kihutasime Kaidoga kohe hooksalt minema.

Möödusime Marttist-Aigarist ja Tamulast väljumise hetkeks olid sõiduvahendid pikaks reaks veninud. Tamulast väljapääs kulges mööda kitsast kanalit, kus madalama veeseisu korral oleks vist põhjapeale kinni jäänud. Edasi läks juba ladusamalt. Jõel laiust küllalt, oleks ainult jõudu.

Sellel osal möödusid meist kiirema libisemisega kajakid. Meie möödusime kummipaatidest ja tahavaate peeglite ja muusikakeskusega varustatud sõudepaadist ''Võhandu Hundid''.

Ilm igatahes oli seiklusspordile sobilik. Stardi hetkel sadas lund, poolel Paidra teel sadas rahet, nii, et suu ja silmad täis. Vahepeal sai päikest, nii et võttis laulugi lahti:

Päikene, väikene, paistab minu süstale.

Sõuame, sõuame, Tamulast me Tartusse.

Tartusse me muidugi ei jõudnud. Raskused tekkisid juba paljalt Võõpsugagi.

Paidra tammist üle minnes ei olnud veel vigagi. Leevis sõin kaks suppi ja ei olnud ka veel eriti hull. Aga Leevakul olid käed juba krampis, ja külmunud, Räpina tammil käisid ka jalad juba ringi.

Poleks Kaido õde abiks olnud, oleksingi sinna tammile jäänudki. Aeru hoidmisest olid sõrmed krampis. Sõrme sirgestamisel tekkis tunne, et nüüd murduvad.
Aga enne lõppu jagati veel tuult, lainet ja külma. Finišisirgel võistlesime ühe kanuuga, kes kiiruses küll alla jäi, kuid kompenseeris selle rammimistehnikaga. Ja süstaga kanuu vastu rammimisel jääb süst alla. Siit ka paarisekundiline kaotus.

Lõpupiltidel oli ainuke, kes veel naeratas Aigar.

Niipalju siis Võhandu maratonist.

Hea oleks lugeda ka Kaido nägemust sellest üritusest ja järgmise aasta plaanidest.

Järgneva kirjutise sisu on XDream Ardus. Aga sellest juba mõni päev hiljem. Ja siis juba Seiklusporr'i nime all.

Ettevalmistus Võhandu maratoniks.

Kuna oleme otsustanud Kaidoga osaleda Võhandu maratonil. siis sai laupäeval 04.04 tehtud üks treeningsõit. Välja sai valitud süst nr. 0 ja ära kuulatud korraldajatepoolne pikem instruktaaž.
Ja siis veele. Vett muideks on nigu muda. Muda on ka nigu muda, aga see ei puutu praegu asjase.
Süsta juhtimine on natuke komplitseeritum, kui arvatud, sest tüüri keeramisele reageering on hilistusega ja kõik sõltub ka süsta kiirusest.
Sõitu alustasime Paidra silla juurest. Esimeste meetrite järel selgus, et riietus oli liiga soe.
Peatusime hetkeks ja võtsin dressipluusi alt vähemaks. Selleks hetkeks olid teised kõik mööda kihutanud. Tegime siis tiba tempot ja ühest paatkonnast möödudes läksime puuvõrast läbi, kus oksad võtsid Kaido mütsi oma hoolde, ning poetasid selle vette. Kaido sai mütsi küll kätte aga juba märjana. Ise veel kiitis, et jahutus kohe olemas. Üks sild oli veel korralikult madalal, et ronisime süstast välja ja läksime maadmööda ringi. Maapeal reguleerisin veelkord jalatugesid, et ikka parem ja mugavam saaks. Ja siis hooga Leevi sillani. Leevi silla platvormil tegi instruktor kõikidele veelkord instruktaaži, et edasine on ohtliku ja petliku veega lõik.
Ja uuesti veele. Kiireloomulise pöörde juures põrutasid kaks esimest süsta perve kinni, üks süst võttis kaasa natuke kaldaliiva ja üks mees kaotas mütsi. Mütsi püüdsime kinni ja andsime üle.
Ja saabus saatuslik kärestiku koht. Kärestikust laskumisel jäime viimaseks ja peale kärestikku nägime, et üks süst oli ümber läinud. Tõmbasime kiirelt kaldasse. Järgnev tegevus toimus suht kiiresti. Süstas olnud neiu oli vette ulatuvatesse okstesse kinni jäänud ja ei pääsenud liikuma, et välja ujuda. Teha tuli midagi ja lähimad olime meie Kaidoga. Otsustasime vastuvoolu ringiga neiuni sõuda. Et süsta pikki voolu hoides neiut aidata. Kuid vesi on ettearvamatu. Kärestikust tulev voolukiirus oli suurem, kui meie sõuda jõudsime ja süsta ei õnnestunud enam pikku voolu keerata. Vool surus meid küljega vastu neiut kinnihoidvaid oksi ja edasi olime ise pea alaspidi vee all. Hea selle asja juures oli see, et pöörlev süst tõstis neiu ülesse ja ta sai vabaks.
Edasi tuli juba omal kaldale ujuda. Süst õnnestus küll õiget pidi keerata, kuid kuna ta oli vett täis, siis ei õnnestunud teda kinni hoida ja allavoolu ta läkski.
Instruktor kutsus kohe varuauto välja, meie väänasime riideid ja sikutasime esimese ümberläinud süsta veest välja. Külm oli küll. Pole ju mina varem kunagi neljandal aprillil ujumas käinud.
Hea oli see, et Kaido pool Tilsis kohe sauna sai.
Ei kujuta ette, mis veel päris maratonil saama hakkab.
Asjast veel siis niipalju, et sain täna kätte dressipluusi, mis kanuus oli. Matkajuhid olid kanuu allavoolu ikkagi kätte saanud. kadunuks jäid kindad, mis taskus olid ja müslibatoon, mis allavett minema ujus.
Matkajuhid olid korraldajatele teate andnud, et see vetteulatuv puu saaks võistluseks maha võetud. Arvatakse, et vesi püsib kõrge veel selle nädala lõpuni ja siis hakkab langema. Võibolla jõutakse korrastada ka teisi ohtlikke kohti. Loodame.

Selle aasta viimased maratonid.

Tuletaks siis meelde selle aasta viimaseid maratone.
Tallinna maraton.
Vabatehnikas sõidetud maraton. Kaks ringi Kõrvemaa maastikul.
Kohalesõidu organiseerisime sõpradega ühiselt. Margo pani suusabox´i autole katusele ja Mina, Kristjan, Kaido ja Mart mahtusime autosse ilusti ära. Seltskond oli vähemalt lõbus.
Maratonist mäletan niipalju, et peale lõpetamist roomasin autosse ja ei rääkinud ka enam.
Tehnilised näitajad: aeg-3.17.35 Keskmine pulss 166, tipp 180.
Viru maraton.
Vabatehnika. Kohale läksin Kristjaniga, sest Kaido sõitis eelmisel päeval uisumaratoni, soome kelkudega võidu ja kaotas. Ning läks Mustveest otse Järvamaale. Margol oli kolimine pooleli ja Mart otsustas sõbrale seltskonda pakkuda.
Maratonist mäletan sellevõrra rohkem, et peale sõitu sõin isegi suppi. Sorry, jõin suppi. Ja nägin ka esimesed finišeerijad. Võitjad on ikka tõsised tegijad, et suudavad veel peale 40 kilomeetrit lõpuspurti teha. Tegelikult oli järjekord küll teine, et nägin finišeerijaid ja siis lõpetasin ise ja jõin suppi.
Tehnilised näitajad: Aeg 2.52.14Keskmine pulss 170, tipp 180.
Haanja maraton.
Klassikastiilis. Väga hea maraton. Ilm oli ilus. Kevadet oli õhus. ja üleüldse..
Algas muidugi kõik sellega, et läksin rinnanumbrit välja võtma. Ja siis selgus, et olen juba välja võtnud. Mida ma muidugi veel teinud ei olnud. Aga number lännu... Sai siis enne starti veelkord kirja pandud uue numbri alla ja maraton läbi sõidetud. Ja nüüd olengi lõpuprotokollis kaks korda kirjas. Vägev...
Sõidu viimased 15 kilomeetrid olid rasked, sest pidamine kadus ja tagasi otsima ka ei tahtnud minna.
Tehnilised näitajad: Aeg 3.01.46, keskmine pulss 166, Tipp 182.
Vot niipalju siis maratonidest.

Selle aasta esimesed maratonid.

Natuke siis ka Estoloppeti selleaastasest sarjast.
Tegelikult on toimunud juba 3 maratoni aga osalenud olen ainult kahes. Lihtsalt sellel põhjusel, et kuna esimene ehk Viru maraton lükati edasi, siis kahtlustades lumeolusid, arvasin sama toimuvat ka Tamsalu kohta. Minu loogika ei pidanud paika....
Ja selle aasta minu esimeseks maratoniks sai Alutaguse maraton. Rajaga käisin tutvumas juba nädal ennem, Xdreami ajal. Ja mõningas mõttes kogesin kerget dejavud.
Võistlusest endast. Päev enne sai sugulase juurest ülesse otsitud klassikasuusad ja kuna suguvõsa määrdemeister Margo osutus tõbiseks, siis jäi suuskadele alla eelmise aasta Haanja maratoni kliister. Haigusest tingituna ka Margo enda otsus, et tema võistlusele ei lähe. Võistlusele läksime Kristjaniga kahekesi. Ilm ilus, rahvas kohal, rinnanumbrid ette ja starti.
Peale stardipauku sai kohe teistega koos uhama hakatud, kuid kuna pulss ronis 185 peale ja pilt hakkas ära kaduma, siis võtsin tempo maha. Arendasin korralikku klassikasammu ja vaatasin kuidas teised paaristõugetega mööda uhavad. Kuid kümnendaks kilomeetriks olid tugevamad oma teed läinud ja möödatuiskamisi enam ei toimunud. Sõit läks rahulikuks, talvine loodus ümberringi, linnud laulsid ja mulle hakkas meeldima. Suuskadega oli natuke jama. Eelmise aasta kliister küll pidas, kuid ega ta väga hästi ei libisenud. Aga sõitsin ilusti lõpuni. 5 km enne lõppu hakkasid kimbutama ka pisikrambid säärtes ja paremas käes, kuid enne lõppu olnud kohvipunktist sai soola sisse rabatud ja see lasi lõpuni matkata. Finišis tervitas mind Kristjan ja ütles, et väga ilus klassika samm. Kuid üks asi sai siiski selgeks, et klassikasammuga klassikastiilis maratone ei sõideta. Põhiline on ikkagi paaristõuked. Tehnilistest näitajatest niipalju, et kõrgeim pulss oli 185 ja keskmine selle 3h ja 10 min. jooksul oli 172.
Ja nüüs siis Eesti Marattonide suursündmusest - Tartu Maratonist.
Tartu Maratoniks sai valmistatud tõsisemalt. Eelneval nädalal käisin kaks korda suusatamas a 1h. Stiiliks puhtalt klassika. Harjutasin ka paaristõukeid. Ja laupäeva õhtul läksin suuski määrima. Kuna Margo ja Heiki uurisid internetist satelliitilmateadet ja nende suusad olid juba ette valmistatud, siis läksin oma suuskadega keldri ja hakkasin askeldama.
Piduripuhastusspreiga võtsin alt vana kliistri ja puhastasin ka küljed korralikult puhtaks. Põhi puhas tõmbasin täispikkuses kruntparafiini alla. Siis jõudis määrdespets Margo alla ja tegi kohe selgeks, et klassikasuusal pidamisala alla parafiini ei panna. No selge, mul juba pandud. Ühesõnaga, sai siin nühitud, puhastatud, parafiinitatud, määritud. Ja kui 23.10 lõpetasin, läksin otsejoones kodu magama.( Suusamäärde box on sugulasel keldris.)
Maratonipäev. Väljasõidu leppisime kokku kella 7.20. Heikil oli ka üks tugevam paber, mis võimaldas kohe Tehvandi keskuse juurde sõita. Ega see sõit nii kerge ka ei olnud, sest enne Otepääd oli juba km järjekord, et linna saada. Tegelikult läks hästi, sest 20 minutit enne starti olime juba staadioni kõrval ja riietusime. Esimesed märgid, et asi korras pole ilmnesid stardikoridoris. Suuski jalga pannes andsid suusad tugevalt tagasi. Midagi ette võrtta oli juba hilja, sest Laine pidas kõnet. Ja kõlaski stardi tunnusmeloodia. Terve selle massi liikumine oli omaette ülev tunne. Esimesel tõusul keppe ei murtudki, asi tundus rahulikum, kui mõnel eelneval aastal. Esimeses joogipunktis juua ei saanud, sest valajad ei jõudnud niipalju välja kallata, kui oli tahtjaid. Teise punkti minnes läks suuskade olukord päris hulluks ja punkti jõudes võtsin suusad jalast ning suundusin määrdemeeste poole. Järjekord oli korralik. Enne mind oli kuus meest ja pärast mind tuli samapalju juurde määrijaid aga ainult üks. Mingi kihi ma sealt alla sain ja võtsin joogi. Enne määrimise lõppu nägin veel Ainelo Jaani kes ka määrima kiirustas. Endal hirmus higimull otsaees.
Edasi kulges asi natuke paremini. Libisemisega probleeme polnud. Mäest alla - kõigist mööda. Mäkke ülesse aga vaevaliselt.Kusjuures hõikas keegi vahepeal rajakõrvalt, et igale tõusule järgneb langus. Millepeale mina palusin majanduskommentaarid lõpetada. Määrimist lasin korrata veel peale vahepealset toitlustuspunkti.
Üks kogemus veel: Peale energiageeli tarbimist pool topsi jooki ei mõju hästi. Sõidukiirus langes märgatavalt. Palu punktis võtsin geeli ja sealt edasi sõites tuiskasid must mööda Ostra Mart ja Julge Kalju. Mingi aja pärast kiirus taastus ja sain nad uuesti kätte. Kuid miks selline mõju?
Rasked olid ka viimased 3 kilomeetrit. Siis tuntsin juba hirmsat väsimust ja rahvas tuiskas paaristõugetega mööda. Aga katkestama enam ei hakanud.
Peale finisit nägin esimestena Makut sooja meeõllega ja Minni, kes kuuldes, et mul kõrgem pulss 185 ja keskmine 161 küsis, et miks ma tippspordis pole. Minuarust tegi ta nalja.
Peale lõpetamist selgus, et määrdemeistril oli sama määre, mis alla sai, väga hästi pidanud.
Saa sa siis asjast aru. Niipalju siis Tartu maratonist.

Winter xdream 5 Pannjärvel.

Niisis, olen oma juttudega jõudnud talvisele Xdreamile. Toimus see siis 01.02 Pannjärvel ( juhul kui mõni veel ei tea). Lubadus võistkonnas kaasa teha sai antud sellel ajal, kui võistluseni oli jäänud 10 päeva, Viru maraton oli edasi lükatud ja ilmateade lubas kuni Tamsalu maratonini sula. Aga peale lubaduse andmist hakkas 10 päeva ilmaennustus näitama lund ja külma ilma, mis lõpuks ka tõeks osutus. Seega Tamsalu maraton toimus ja toimus ka Xdream, sest sellel võistlusel ei ole oluline lumi, külm, vihm ja mida iganes.
Ja saabus 1 veebruar. Väljasõit kl. 6.55 sattus kahtluse alla , kui selgus, et autol on kinni külmunud juhi uks ja pagasi luuk. Aga suuskade paigutamine on võimalik ka salongi ja juht ronib rooli ka kõrvalistuja uksest. Seega õnnestus kõigil ilusti autosse mahutada, lisaks tuli veel Kaido sõber ja liikusimegi Tartust minema.
Teel näitas termomeeter 21 külmakraadi. Pähe tulid mustad mõtted, ilm ju nõnna külm. Aga stardi hetkeks oli juba 18 raadi ja vastupunnimist enam ei olnud.
Võistkonnas olime seekord Kaido, Aigari ja minuga. Olime otsustanud, et rajale läheme suuskadega, et Kaidol ja Aigaril vaja War 2009-ks harjutada. Minu nõudmisel sai vahetusalasse siiski ka jooksutossud viidud, kuid need jäidki teatud põhjustel kasutamata.
Siinkohal ei räägi ma punktide läbimise järjekorrast või nende summast, vaid kirjeldan lihtsalt mõnda isiklikku kogemust.
Riietus oli sobiv, külm ei hakanud. Kiirema tempo puhul oleks isegi palav hakanud. Kus suusatada oli võimalik ( suusarajad, järvede jää, lagedad väljad) oli see täitsa nauditav. Järvel ei olnud isegi keppe kätte vaja, piisas rahulikust uisusammust. Aga punktide võtmine suuskadega oli juba keerulisem. Liikumine mööda kinnikasvanud metsasihte oli aga juba raskem. Suusad takerdusid võssa, oksad tungisid näkku, kiirus kukkus meeletult. Roostikus tuli jälle siili anektoot meelde, et kus siil jookseb ümber kasteniiske tammepuu. Kes täpsemalt tahab teada, et mis seos selle anektoodiga on, siis peab küsima suuliselt.
Kurb oli kõige selle juures see, et peale kahte tundi külmusid suusad saabaste külge kinni ja kõik punktid tuli võtta suusad jalas. Ka karjääri alla ronimisel.
Aga üldiselt tuleb ettevõtmine õnnestunuks lugeda.

Seiklusporri meistrivõistlused Võrumaal.

25 jaanuaril toimusid Seiklusporri meistrivõistlused seiklussprindis Sulbis Võrumaal.
Antud võistlusele eelregistreerisusid järgnevad võistlejad:
Kaido Hallik, Kristjan Karabelnik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Maret Vaher,Aigar Sirel.

Eellugu.

Peale Icebugi 2009 võttis minuga ühendust Kaido ja küsis, kas kahe nädala pärast saan korraldada ürituse? Kuna eelmise aasta Märtsist oli kogemus olemas ja kaartide saamine, ning töötlemine ei vajanud enam nii pikka ettevalmistust, olin nõus.

Otsustasin, et seekordne tegevus toimub Sulbist lõuna poole. Et eelmise aasta osalejatel ei tekiks dejavud(Kärgula, Kooraste piirkond olid eelmisel üritusel kasutuses).
Samuti sai paika pandud, et planeeritav rada oleks lühem, kui tavaliselt( Kaido planeering eelmisest hooajast a 4 h= võitjaaeg 6,5 h).
Nende lähteandmetega panin lihtsa raja paika, konsulteerisin veel Hellega ja lasin kaartid reedel välja trükkida. Hellega oli veel kokkulepe, et aitab punktid ka maha panna.
Ettevalmistus.
Laupäev külastasin kaubandust, et mitte head tava rikkuda ja varusin toitlustuseks vajalikku.
Pakkisin kaasa lisaülesandeks vajalikud abivahendid ja peale keskpäeva jõudsin lähtepunkti. Kui Helle kohale jõudis, vaatasime kaarti ja märgistuse üle ja hakkasime rada maha panema.
Helle ratta osa ja mina jooksurada. Märgistuseks kasutasime kollast märkelinti, millele sai iga punkti jaoks eraldi täht peale kirjutatud.
Raja mahapanek.
Rada oli plaanitud rattal ~20 km ja jooksu ~6 km.
Rattakaartina oli Eesti põhikaart 1:20 000 ja jooksuks Põhikaart 1:10 000. Jooksukaarti punktid said märgitud mustvalgele väljatrükile.

Maastik: metsa all joostav, lagedatel lumi põlvini. Vaatamata märgitud teedele autoga igalepoole ligi ei pääsenud. Osa punkte tuli käigult ringi mängida. Viimaseks punktiks jäi nr7 ja see juba üsna hämaras. Metsa all kaarti lugeda enam ei näinud. Korra tuli ka auto labidaga välja kaevata. Rattarajal oli Helle sama teinud. Ütles, et Neutrogena kreemi oleks vaja olnud. Aitäh Hellele!Õhtul valmistasin kaartid lõplikult ettee, tegin parandused ja legendid. Õhtul helistas veel Kadri ja küsis, kas jooksurajale veel pääseb? Ikka pääseb.

Võistluspäev.

Hommikul sättisin lisaülesande julgustused paika ja saigi kell 10.00. Esimestena olid kohal Vennad Taivered. Siis Kaido ja viimastena Aigar, Kristjan ja Kadri. Maretile tuli protokolli kirjutada kahjuks DNS. Esimesena tuli sooritada lisaülesanne: Kuivanud Tammel oksa saagimine.

Stiilinäide Kaido tegutsemisest. Rajal kogetust kirjutavad osalised kindlasti ise. Peale rajalt saabumist, pidid osalised kokku panema punktides olnud tähtedest aja ja koha. Lõpptulemus siis selline.
Puu Ratas ja jooks Mõistatus
Eduard 0:04:12 3:58:00 0:06:22
Artur 0:05:00 3:58:00 0:06:22
Kaido 0:07:49 4:32:00 0:08:15
Aigar 0:07:40 4:32:00 0:08:15
Kristjan 0:04:44 3:48:00 0:07:04
Kadri - 3:09:00 1/5 RJ 0:07:04

Loodan, et kõik osalised jäid rahule.