Nii võiks alustada jutustust seekordsest Elva X-Dreamist. Kuid peale mõningast parkimissabas seismist saime ka meie (Medisoft&Seiklusporr) alustada ettevalmistustega, rajale minekuks.
Kaasvõistkondadega vastastikune lõõpimine, natuke ajakohast nalja, et pauk käib 20 mintsa pärast, ning vastuhõige, et sisse lastakse juba 5 minuti pärast.
Aga 10.00 see lahti läks.
Esimese asjana oli hajutus ratastel ja kõige raskemaks osutus tähtede jagamine. Kuid kui tähed jagatud said, olid esimesed suuna kätte näidanud ja nüüd tuli lihtsalt sõita. Peale esimese punkti võtmist oli esimene lisaülessanne: Leida võiskonnakaaslane enne punkti 2. Eks selle kisakoori seas mütates saadigi lõpuks kokku ja teine punkt võetud. Kolmandasse punkti liikudes otsisime taga oma tempot, mis oli kaduma läinud.
Ja algaski jalgsi etapp. Vitipalu-Illi kaart ei ole mulle kunagi meeldinud ja ega seekordki vead tulemata jäänud. Õnneks küll suht väikesed aga siiski... Ja sellel etapil oli esimene kord, kui kohtasime metsas Suusahulle naisi. Terve edasine võistlus saigi ainult nendega rinda pistetud.
Torni ülesandel sai suunaga määratud arvatav lauda asukoht, mis osutus ka õigeks, ja laskudes meenus, et kindad jäid ratta juurde. Ai-Ai. Kämblad olid alla jõudes kuumad.
Edasine rattasõit oli puhtalt kihutamine ja kuna hullud naised koos esmaabiga möödusid meist, otsustasin enne Riia Tartu maanteed läbi metsatuka lõigata. Mitte läbi suletud vana teeosa, kus ka rattaala oli, vaid väike lõik vana ja uue tee vahel. Kahjuks lõppes teeke kraaviga ja mina sõitsin sinna täishooga sisse. Õnneks oli fortuuna seekord minupoolt ja kõik läks hästi. Lihtsalt ratta pidurid ja järsakust laskumistehnika said kontrollitud.
Järgneva jooksuetapi kohta niipalju, et jõekallas oli järsk. Väljaronimine jõest toimis ainult meeskonnatööna. Tõravere observatooriumi juures ei mõistnud noored korraldajad küsimust: Kes ketta maha pani? Ja joogipunktis sai külma jõujooki - mõtelge.(Perenaine tasane...)
Edasine ratas oli meile juba naljanumber. Nimelt otsustasime minna punkti 22 alumist teed kaudu, läbi Peedu. Ja eesimene kõrvalekalle toimus ristil, kus tuli raudtee poole keerata. Panime otse. Rain tagantpoolt röögatas, et raudteele tuleb pöörata ja meie pöörasime. Üle raudtee sõites jooksis Rainil fänn fotoaparaadiga järgi. Meie Aigariga naersime ja keerasime teistkordselt valesti. Seekord siis Peedult Elva poole. Ja kui olime mäkke ülesse sõitnud, tõmbas Aigar pidurit. Uuris kaarti ja teatas, et ikka valesti. (Naera veel fänne). Kui otsa ümber pöörasime, kihutasid meist mööda ISC TEAM ja Maret imestas, et kus me neist mööda saime. Aga ei saanudki. Uhasime juba tuldud teed tagasi, keerasime õigele teele ja punkti jõuds olid hullud naised juba kohal. Nad olid observatooriumi juures 9 ringi saanud. Ratta lõpuni loobusime orienteerumisest ja uhasime teiste järel vahetusalasse.
Kanuu: Ei ole kunagi meie tugevam ala olnud. Seda üheaegset tõmbamist ja ala-, ning ülejuhtimist tuleb veel kõvasti harjutada. Puu alla kinni sõitmine võib ikka väga valus olla. Minul vähemalt oli. Aga ümber me ei läinud, õnneks. Punktide paikapanek oli rohkem trips-traps-trull ja selle-eest saime ka trahvi 15 minutit. Kanuu lõpuosas hakkas see ühine tõmbamie juba sobituma ja möödusime uuesti hulludest.
Jooks tagasi ei võimaldanud erilist orienteerumist, kuid Vapramäe tipust panime ikka mööda. Jälle olid hullud naised need, kes meid eksitasid. sest sihile väljakeerates olid nad juba sihil, ning ega siis mõtlemist enam ole. Järgnevalt tipult tuli lihtsalt tagasi joosta. Edasisel jooksuosal lasin kogu töö Aigaril ära teha, isegi Raini sleppi võtta. Ujuma jõudes olid hullud juba vees, ja meie viitsime aega veel riietumisega. Ujumisel ei seganud meid keegi, ning lõpuosa pingutusega jõudsime Hulludele jarele. Kaotus 3 sek, kuid korraldajate pandud ajatrahvi tõttu u'üle viieteist minuti.
Etapp oli ikkagi tore.
Etapp oli ikkagi tore.
Fotodest.
Esimesel on sõbrad-tögajad JOKA riietuses. Teisel on siis huliud naised. Kolmandal ISC TEAM ja neljandal tabasin Vahuri Inglid ilma maskeeringuta.
No comments:
Post a Comment