Aasta suursündmus - Keen 36 h.

Tehtud.
Uskumatu, kuid tehtud.
Eelugu selline, et Kristjan ja Mihkel otsustasid katsetada, kas nad on võimelised 36 h järjest liikuma. Ja kui nad ühel hetkel kolmandat võistkonda otsisisid, mainisin Kristjanile, et olen huvitatud. Kogemus oli mul paarilt eelnevalt ICEBUG-ilt. Kahjuks mitte kõige paremad.
Otepää IB oli minu laeks 21 h ja väga palju kukkumisi rattaga. Selletalvisel aga ainult 17 h, villis tallaalused ja mahatulevad varbaküüned. Vaatamata sellele pakkusin end välja. Ma küll ei uskunud, et tipptegijad Kristjan ja Mihkel mu kampa võtaks, kuid välja me läksime ja ühise võistkonnanime Seiklusporr all. Kahtlesin veel, kas põlved kannatavad kogu seda mahvi välja, kuid ikkagi istusin reedel Kaido autosse ja sõit Saaremaale algas.
Saaremaal tegin kaasa Medisofti ettevalmistusprogrammi enne võistlust ja seetõttu jäid oma võiskonnaga koostööküsimused lahendamata, sest Kihelkonna koolimajja jõudsime 0,5 h enne bussi väljumist starti. Aga kokku saime ja starti liikusime juba õigel ajal.
Start:
Start anti millegipärast kahepaugulisena. Arvatavasti selleks, et esimene Eestlastele ja teine Lätlastele. Aga võibolla ka mingitest lennuvälja protseduuridest tingituna???
Esimene osa koosnes rulluisust. Ja rulluisutamine toimus Kuressaare lennuväljal. Kristjan oli välja tulnud suuskadega ja kuna mina kaardilugemist enda kanda ei võtnud, siis liikumine järgnev. Mihkel luges kaatri, mina komposteerisin punktid ja Kristjan chillis.
Peale lennuvälja liblikate läbimist suunati meid rullidel Kuressaare Ordulinnuse juurde.
Mõningad kruusatee lõigud ja põrisev asfaldilõik. Kuid kohale jõudsime. Ordulinnuse juures sai rullid jalast ja jooksule.
Jooksust ma eriti palju ei mäleta, kui ainult seda, et ühel hetkel ronisin linnuvaatlustorni ja Kristjan Mihkliga kutsusid mu tagasi, et punkt asub raja lõpus, siis jälle, et ikkagi torni tipus.
Ja nii nad jooksutasidki mind. Jooks lõppes Suurlahe ääres, kus algas kanuu.
Kanuu.
Sellises koosseisus ei olnud me kunagi varem sõitnud. Ja ega see kanuu koostöö meil kõige paremini sujunud. Mihkel tutvustas aeru vahetamise tehnikat, kuid minu juhtimine oli ikkagi suhteliselt sika-saka. Ja ega Suurlaht pole ka päris laht vaid väga madalapõhjaline looduse poolt kujundatud sisejärv. Kriitiliseks läks asi siis, kui istusime punkti 27 juures roostikus ja ühtegi lootuskiirt ei paistnud. Pöörasime juba otsa ringi, et ei peagi kõiki punkte võtma, kui mulle tundus, et kaldas olev abajas meenutab kraavi suubumist. Siis sai kanuu kaldasse tõmmatud ja punktid 27, 28, 29 jalgsi võetud. Punktis 27 kohtasime Twisterit, kes samuti oli jalgadele asunud. Jalgsietapp läks juba huvitavaks, sest esimene öö oli möödas ja Kristjan hakkas igasuguseid imelikke asju nägema. Esimesena mainis ta mäkra, seejärel hirve. Et noh jooksis üle tee. Me rääkisime küll mõni hetk enne maaleminekut Hirv Eleriga Ekstreempargist, kuid et ta üle tee oleks jooksnud.... Kuid kui Kristjani kotist said välja otsitud Gerimax´i nätsud guaraanaga, siis selgines ka Kristjanil silm ja seiklus jätkus. Punkt nr 30 sai jälle kanuuga võetud. Sõitsime Mihkliga kaldasse ja Kristjan läks punktile järgi, kuid kahjuks lõppprotokoll seda võttu ei kinnita. Ju ta magas veel natuke. Järgmisena forsserisime Nasva jõge.

Ratas.

Ratas on teine osa, millest ma eriti ei mäleta. Kui korraliku teekattega lõikudel suutsin teistega sammu pidada, siis metsavaheteedel ja põldudel pidid teised mind järgi ootama. Meenub ainult nina, torn, punker j.n.e. Enne Atla küla nägime ilusat suurt rebast. Atla bussipeatuses tegime järjekordse toidupausi. Ja kui jõudsime viimasesse rattapunkti enne Vilsandi trekingut, vaatasin ma endale otsa ja tegin põhjaliku analüüsi. Kaasavõetud söök oli otsas, jook oli otsas. Kui ronida vette ja teha, korraldajate sõnul, 30 km treking läbi, siis tagasi jõuame pimedas ja näljas. Ja teist päeva sellel pinnal vastu pidada??? Ajasin sõrad laiali ja teatasin teistele, et mina Vilsandile ei roni. Vedelesime linnuvaatlustornis ja võtsime päikest, siis läksime alla ja ütlesime korraldajatele, et sõidame edasi. Nemad kohe, et lisaülessanne - nimekirjade koostamine. Sellest ma lähemalt ei räägi, kuid Mihkel kirjutas sellest oma blogis. Kuid hea oli see, et Kihelkonnas saime poes ära käia. Uued joogid,natuke sööki, vahetatud sokid ja uuesti rajale.

Edasine tempo oli võrreldav juba Medisofti omaga. Sest esimest korda(peale starti) nägime neid punktis 22. ja viimast korda nägime nende tagatulesid punktis 59. Lihtsalt meie keeldusime ujumast järvesaartel asuvate punktide juurde, mida Kaido aga tegi. Peale 59-ndat punkti MediS-i omad aga ärkasid ja järgmine kohtumine toimus juba rogainil. Huvitavad olid veel punktid 44, kus tuli laskuda tornist ja 43, kus tuli puuotsas punkt komposteerida. Kitsed, keda me pühapäeva koidikul kohtasime olid juba tõelised. Samuti rogainil kohatud hirv.

Märkida tuleb veel tandemisõitu Siiriga, korstnapühkijat pühapäeva hommikul kl. 7.00 Kihelkonnas korstna otsas.

Finišis oli Kaido esimene, kes meid tervitas ja imestas, et me 36h vastu pidasime.

Aga pidasime.

Lõpust veel mõned märked.

Kui kuulsin, et Minn katkestas, rõõmustasin, et ära panime. Päev hiljem ISC blogi lugedes mõistsin ma tagamaid ja täielik austus.

Panen juurde ka mõne pildi lõpetamiselt

Siia juurde ka link tulemustele
http://www.matkasport.ee/pages/KEEN36hmatkasport2009!OpenDocument

ja lõpetuseks selgitus, miks mulle seiklussport meeldib. Link fotole.

Eraldi peatükki väärib jutustus sõidust Kihelkonnast Tartusse. Kus Kaido Kuressaare ringteel tahtis mulle südamerabandust tekitada. Aga see on juba suvise telklaagri lõkketule jutt.