Kaks seiklust Valgamaal.

No nii. 30.11 treening Pühajärvel ja 13.12 Arulas.
Pühajärve treeningu korraldasid Andreas ja Kadri. Kohale sai Kaidoga ja esimeseks asjaks oli lume loopimine. Ikka selleks, et autod parkida saaksid. Aga siis läks juba riiete vahetamisega kiireks ja kui võiskondade moodustamine lahti läks, sattusin Kristjan K-ga paari.
Ja kuna ma olen korduvalt väljendanud, et mul vahet ei ole, kes mind metsast välja toob, sobis see ka hästi.
Kui esimesele lisaülessandele start anti, selgus et suusatamiseks mõeldud pütilaudu oli enne mind kasutanud pisijalaline ja kinnitusi ei õnnestunudki mul kinni saada. Ukerdasin raja niisama läbi, et suusad lopa jalaotsas. Sama soovituse andsin ka Kristjanile, kes ka Kaidoga rinda hakkas pistma. Kuna Kaido kinnitas suusad korralikult jalga, siis rajal tuiskas ta Kristjanist mööda, aga lõpus kulus aega suuskade jalast saamiseks kauem ja kaarti saime enne Kaidot/Elerit.
Edasine kulges siis selliselt, et Kristjan luges kaarti ja kihutas ees, mina üritasin sabas püsida.
Kordamata jätsin ainult Kristjani kukkumise ,Pühajärve poole laskumisel, lumelopas. Ja füüsiline kustumine toimus ka peale kaht esimest tundi. Täpsed tulemused http://medisoftat.blogspot.com/
Ja 13.12.
Priit oli rajameister. Plaanis jooksu, plaanis suuska ja õnge ma läksingi.
Nimelt olid suusad kaasas ja võistkonna moodustasime Aigariga. Kuna aga algse juhendamise käigus ei saanud ma aru, mida kui palju tuleb, siis panin suusasaapad kohe jalga ja tossud jätsin maha. Et noh, lastakse suusarajani joosta ja siis suuskama. Tegelikkus nägi aga natuke teistmoodi välja ja suusatamisega sai tegelema hakata alles peale jooksuliblikaid.
Mis siis tehtud sai. Esimene asi, leida punkt metsas oli lihtne: tuli liikuda ees vilkuvate tulede järgi. Suusakatsed teepeal olid muidugi täiesti viljatud. Esimeses punktis olid Priit ja Hr. Minn. Andsid kätte ülejäänud kaardid. Ja Muidugi otsustas Aigar, et kaardilugemine on minu rida. See otsus oli vale otsus! Esiteks lendas vastu taevast minu põhimõte, et teised mu metsast välja veaksid. Ja Kaardist arusaamine ei tulnud ka koheselt. Nimelt alustasime(alustasin) esimest ettenähtud liblikat valest otsast. Ja liblika asemel mängisime golfi 31-37-36-37-31. Ja muidugi selgus ka, et suusasaapad ei ole disainitud metsajooksuks. Teise liblikatiiva läbimisel libisesin ja kukkusin randmele päris korralikult. Aigar oma toetava käega aitas mu muidugi püsti aga edasine liikumine oli juba tunduvalt ettevaatlikum. Kõige parem oli aga kolmas- kiire liblikas. liblika esimese punkti võtmiseks kulus aega 3.15 edasi aga toimus täielik anomaalia. ülejäänud liblikaosa läbimiseks kulus 27 minutit ja 48 sekundit. Kaitseväe haiged kutsealused oleksid selle osa roomates ka kiiremini läbinud.
Jooksukaardi lõpuks oli juba aega kulunud 2,5 h ja jalad suusasaabastes juba tulitasid. Edasine oli suusamatk ja viimased kaks punkti jalgsimatk.
Ja kuigi oli ka kaasa võetud ratas, siis rattarajale mina enam ei startinud.
Aga muidu täitsa tore.